Le Pariis
Esiteks, võtke heaks. Tean, et praegu on lugejail silmis õnnepisarad, sest ma kirjutasin uue postituse! Olgu, pigem haigutate... Aga ma annan endast parima, et teie päeva põnevust tuua (ei ootaks liiga palju siiski).
Pariis
Peategelased: mina ja Kevin.
Teadsime juba ammu, et tahame Brüsseli kõrvalt ka Pariisi näha ja otsustasime seal aega veeta natuke alla nädala. Seiklus algas umbes 4 tunnise bussireisiga, kus istusime viimastel vabadel kohtadel viimases reas pressitud teiste reisijate vahele. Mõlemad jäime kohe magama, aga umbes pool tundi hiljem oli mõlemal kael nii kange, et rohkem ei suutnud. Siis mõtlesin küll, et järgmine kord peab rongiga minema. Miks me seda seekord teha ei saanud oli, sest kui pileteid mitu kuud varem ette ei osta, siis on need bussipiletitest 2x kallimad.
Igal juhul jõudsime ilusti kohale ja mina oma navigeerimise eeltöö alusel viisin meid õigesse korterisse/ööbimiskohta. Kahjuks head asjad lõppesid tol õhtul just sellega. Ma olin plaaninud Kevinile üllatuse - õhtusöök paadis, mis sõidab mööda Seine-i jõge. Kui romantiline Carmen! Kui hea idee Carmen! Mis saaks valesti minna?
Ma eeldasin oma rumala peaga, et kuna me pole kesklinnast kaugel, siis kulub kaile jõudmiseks maksimum 30 minutit. Kui tund aega enne paadi väljumist asja kontrollima hakkasin, siis teatas mulle google maps, et ühistranspordiga jõuab sinna umbes 45 minutiga, uberiga umbes 30-ga. Te arvate praegu, et aga pole ju hullu, siis veel jõuab. Mitte. Ma ju polnud veel selleks hetkeks täiesti valmis (kuigi olin veetnud umbes tund aega juuste koolutamisele, meikimisele jne, sest tegemist oli suursündmusega). Üsna kiirelt siiski tegin viimased viimistlused (milleks?!) ja tellisin uberi. Hirmuga lugesin paadisõidu piletitelt autos, et viimane hetk kohale jõuda on 15 minutit varem, aga siis mõtlesin, et nad ainult ähvardavad nagu alati. Uber näitas, et jõuame kohale vaid 5 minutit varem. Nii kui me autost välja astusime karjusin mina juba hüsteeriliselt: "Ma ei tea, kuhu minna!" Kevin vaeseke ei saanud ju aidata ka, sest tegemist oli üllatusega. Niisiis jooksime seal kai peal ja koputasime väikeste paatide ustele ja lõpuks keegi halastas meie peale ja ütles, et ilmselt mõtleme paati, mis just väljus ja millest me maha jäime. Pole vaja mainida, et vihma ja pisarate segus ei jäänud minu "viimistletud" välimusest palju alles. Kuna mul olid jalas kontsakingad, siis kõndisin kõigele lisaks nagu puujalg.
Niisiis Eiffeli torni sära taustal läksime koju. Pärast riiete ja jalanõude vahetust läksime suurt õhtut tähistama hoopis McDonald's-isse. Edasi kõndisime ühe (veel väheste hulgas oleva) sillani, kuhu panime luku, mis sümboliseerib igavesti kestvat armastust. Ma teaaaaan! Kahjulik keskkonnale ja sillale, aga ma ei suutnud nii romantilist žesti mitte teha! Lisan pildi ka, mille paar päeva hiljem päevavalguses tegime. Muideks Pont Notre Dame oli esimene sild umbes kümnest, millest möödusime, mis oli disainiga, mille külge sai veel luku panna. Ilmselt on kõik kuulnud, et Pariisis ehitatakse sildu nüüd suuresti ümber, et lollid turistid (nagu meie) ei saaks sildu oma lukkudega rüüstada.
Järgmine päev käisime kesklinnas ringi ja külastasime Le Louvre-i muuseumit. Enne kui siseneda saime üritasid meile müüa igasugust Pariisi sümboliseerivat träna mitu Põhja-Aafrika noorhärrat. Nagu hiljem nägime, siis nad varitsevad enamikes turistide lemmiksihkohtades. Neil oli müüa võtmehoidjaid, Eiffeli torni kujukesi (igas suuruses), kaarte, selfiestick-e jne. Alguses tundus jõle tüütu kui nad karjusid "One euro! Very good price!" taolisi loosungeid, aga kui pärast mõtlema hakata, siis on pigem kahju neist. Paistab, et see on nende jaoks üks väheseid viise raha teenida. Ega see Prantsusmaa ka mõni imedemaa pole immigrandile. Hiljem nägime politseid, kes nad laiali ajas, sest ilmselt puudub neil müügiluba. Muuseumis endas veetsime enamik päevast ja silma jäi nii mõnigi kaunis teos (ka peale Mona Lisa). Lisan paar pilti, ühel näha ka müügimees. Muidu on mul veel Pariisist nii mõnigi jutt rääkida, aga mõtlesin, et teen järgmise postituse paari päeva pärast, muidu venib mu romaan liiga pikaks! Bisous!
Pariis
Peategelased: mina ja Kevin.
Teadsime juba ammu, et tahame Brüsseli kõrvalt ka Pariisi näha ja otsustasime seal aega veeta natuke alla nädala. Seiklus algas umbes 4 tunnise bussireisiga, kus istusime viimastel vabadel kohtadel viimases reas pressitud teiste reisijate vahele. Mõlemad jäime kohe magama, aga umbes pool tundi hiljem oli mõlemal kael nii kange, et rohkem ei suutnud. Siis mõtlesin küll, et järgmine kord peab rongiga minema. Miks me seda seekord teha ei saanud oli, sest kui pileteid mitu kuud varem ette ei osta, siis on need bussipiletitest 2x kallimad.
Igal juhul jõudsime ilusti kohale ja mina oma navigeerimise eeltöö alusel viisin meid õigesse korterisse/ööbimiskohta. Kahjuks head asjad lõppesid tol õhtul just sellega. Ma olin plaaninud Kevinile üllatuse - õhtusöök paadis, mis sõidab mööda Seine-i jõge. Kui romantiline Carmen! Kui hea idee Carmen! Mis saaks valesti minna?
Ma eeldasin oma rumala peaga, et kuna me pole kesklinnast kaugel, siis kulub kaile jõudmiseks maksimum 30 minutit. Kui tund aega enne paadi väljumist asja kontrollima hakkasin, siis teatas mulle google maps, et ühistranspordiga jõuab sinna umbes 45 minutiga, uberiga umbes 30-ga. Te arvate praegu, et aga pole ju hullu, siis veel jõuab. Mitte. Ma ju polnud veel selleks hetkeks täiesti valmis (kuigi olin veetnud umbes tund aega juuste koolutamisele, meikimisele jne, sest tegemist oli suursündmusega). Üsna kiirelt siiski tegin viimased viimistlused (milleks?!) ja tellisin uberi. Hirmuga lugesin paadisõidu piletitelt autos, et viimane hetk kohale jõuda on 15 minutit varem, aga siis mõtlesin, et nad ainult ähvardavad nagu alati. Uber näitas, et jõuame kohale vaid 5 minutit varem. Nii kui me autost välja astusime karjusin mina juba hüsteeriliselt: "Ma ei tea, kuhu minna!" Kevin vaeseke ei saanud ju aidata ka, sest tegemist oli üllatusega. Niisiis jooksime seal kai peal ja koputasime väikeste paatide ustele ja lõpuks keegi halastas meie peale ja ütles, et ilmselt mõtleme paati, mis just väljus ja millest me maha jäime. Pole vaja mainida, et vihma ja pisarate segus ei jäänud minu "viimistletud" välimusest palju alles. Kuna mul olid jalas kontsakingad, siis kõndisin kõigele lisaks nagu puujalg.
Niisiis Eiffeli torni sära taustal läksime koju. Pärast riiete ja jalanõude vahetust läksime suurt õhtut tähistama hoopis McDonald's-isse. Edasi kõndisime ühe (veel väheste hulgas oleva) sillani, kuhu panime luku, mis sümboliseerib igavesti kestvat armastust. Ma teaaaaan! Kahjulik keskkonnale ja sillale, aga ma ei suutnud nii romantilist žesti mitte teha! Lisan pildi ka, mille paar päeva hiljem päevavalguses tegime. Muideks Pont Notre Dame oli esimene sild umbes kümnest, millest möödusime, mis oli disainiga, mille külge sai veel luku panna. Ilmselt on kõik kuulnud, et Pariisis ehitatakse sildu nüüd suuresti ümber, et lollid turistid (nagu meie) ei saaks sildu oma lukkudega rüüstada.
Järgmine päev käisime kesklinnas ringi ja külastasime Le Louvre-i muuseumit. Enne kui siseneda saime üritasid meile müüa igasugust Pariisi sümboliseerivat träna mitu Põhja-Aafrika noorhärrat. Nagu hiljem nägime, siis nad varitsevad enamikes turistide lemmiksihkohtades. Neil oli müüa võtmehoidjaid, Eiffeli torni kujukesi (igas suuruses), kaarte, selfiestick-e jne. Alguses tundus jõle tüütu kui nad karjusid "One euro! Very good price!" taolisi loosungeid, aga kui pärast mõtlema hakata, siis on pigem kahju neist. Paistab, et see on nende jaoks üks väheseid viise raha teenida. Ega see Prantsusmaa ka mõni imedemaa pole immigrandile. Hiljem nägime politseid, kes nad laiali ajas, sest ilmselt puudub neil müügiluba. Muuseumis endas veetsime enamik päevast ja silma jäi nii mõnigi kaunis teos (ka peale Mona Lisa). Lisan paar pilti, ühel näha ka müügimees. Muidu on mul veel Pariisist nii mõnigi jutt rääkida, aga mõtlesin, et teen järgmise postituse paari päeva pärast, muidu venib mu romaan liiga pikaks! Bisous!
Comments