Le Pariis 2
Pariis
Peategelased: endiselt mina ja Kevin.
Eelmise korra blogist paar välja jäänud fakti: seal kail paati taga nuttes jooksid mu ümber kümned rotid. Kogu aeg kuulsin sahistamist ja välja jooksis järgmine rott. Kevin oli natuke mures, et kas ma ei karda, aga ma ütlesin talle oma kurvas tujus, et mulle hoopis meeldivad rotid! Ma tegelikult ei tea, kas see päris tõsi on, aga tol hetkel nad mind ei häirinud. Igal juhul näitavad uuringud, et rottidele meeldib jõe ääres turistide draamat ja südamevalu jälgida.
Teiseks nägin Louvre-is, et naiste suhtumises lollusesse pole sajandite jooksul mitte midagi muutunud:
Aga liigume edasi. Järgmine päev pärast Louvre-i külastust suundusime Versailles lossi külastama. Kuna ilm oli suurepärane (vahepeal sai isegi mantli seljast võtta), siis alustasime lossi sisenemise asemel suurtes aedades jalutamisega. Versailles lossi ümbritsevad aiad on ühed ilusamaid, mida näinud olen. Seal oli kümneid purskkaeve, kauneid kujusid ja muidugi täpselt pügatud põõsaid ning puid. Me jalutasime seal ringi ilmselt paar tundi, mille jooksul tegime nii mõnedki pildid. Lossis sees nägime, mis kuninglikes tingimustes kunagised valitsejad elasid. Tegemist oli äärmiselt suurejooneliste ruumidega, rääkimata mööblist ja kunstist. Ainuke asi, mille üle mõtlema hakkasime oli, et kui sisenesime ruumi, kus olid kujutatud lahingustseenid ja muu sõjaga seonduv, siis polnud ühestki kuningast kippu ega kõppu. Eks neile meeldis ilmselt mugavalt oma pehmetel patjadel istuda (v.a. Napoleon I, kes siiski Versailles-s ise ei elanud).
Samal õhtul läksime suures vaimustuses Eiffeli torni külastama. Tahtsimegi minna õhtupoole, et ilusaid Pariisi tulesid jälgida. Kuna hiljem pidime edasi õhtusöögile minema, siis olin mina jälle kontsadel. Järjekord kujunes pikemaks kui oleks arvanud tööpäeva õhtu kohta, aga lõpuks olime sees. Muidugi tahtsime minna torni tippu, kuigi teel sinna avastasime, et nende liftid ei tekita just kõige turvalisemat tunnet. Üles jõudes teadsime, et meil pole palju aega, nii et kiirustades vaatasime ringi ja tegime pilte. Kui aus olla, siis minu jaoks kuidagi see kogemus suurt muljet ei avaldanud. Minu jaoks oli näiteks linna vaatamine kõrgelt lahedam the Empire State Building-s. Ma ei tea, kas Pariisi tuled pole nii ägedad või oli süüdi külm tuul, mis meile peale puhus. Minu meelest ei jää keegi millestki ilma, kui Eiffeli torni lihtsalt väljast vaadata - tuledes on see kõige kaunim. Igal juhul kiirustasime siis esimest lifti ootama (keskel peab teise lifti ümber kolima) ja samal ajal vaatasime, et juba jääme hiljaks, aga buss pidi varsti tulema. Kahjuks pidime teist lifti päris kaua ootama ja trepp oleks veelgi vaevarikkam olnud (kontsad!). Niisiis jäime bussist maha ja kell oli ka juba 10 ringis. Sellepärast otsustasime mitte kuhugi kaugele restorani minna (mis oli algne plaan), vaid proovisime Pariisi pizzat. Meie kodu lähedal oli google-i sõnul üks hipster restoran, kus pakutakse ainulaadseid pizzasid. Me ei pidanud pettuma, proovisime 8 juustu pizzat (imeline!) ja teist nimega Che - kuuba moodi pulled pork laimi ja jahubanaaniga (just sain teada, et see on sõna plantain eestikeelne tõlge). Restorani nimi oli Pink Flamingo. Järgmiseks korraks jätsin meelde proovida rohelise karri pizzat.
Järgmine päev läksime kuulsale Champs-Élysées avenüüle shoppama. Mina piirdusin meigiga ja Kevinile leidsime nii mõnegi hilbu. Aga ausalt ütleks, et poed ei erinenud seal eriti Eesti ketipoodidest (nt. H&M ja ZARA), aga minu rõõmuks oli seal kosmeetikapood Sephora. Kui oleksime jahtinud luksuspoode, siis oleks neid sealt leidnud (Cartier, Channel jne). Tol päeval proovisime ka nö päris prantsuse kööki. Sõime alustuseks sibulasuppi, millesse oli lisatud riivjuustu. See oli nii maitsev! Pearoaks sõin mina makaroni vormirooga kohaliku juustu ja singiga ning Kevin proovis maitsestatud toorest veisehakkliha kohapeal valmistatud friikartulitega. Kõrvale käis muidugi prantsuse roosa vein mulle ja talle Belgia õlu.
Viimasel päeval proovisime üht populaarset brunch söögikohta, mis polnud meie kodust väga kaugel. Kuigi meie kõhud olid väga tühjad, siis paluti meil oodata 35 minutit, sest tegemist oli väikse kohaga ning käes oli nädalavahetus. Jalutasime senikaua lähiümbruses ringi, külastasime teele jäänud kirikut ja nautisime kerget päikest. Lõpuks oli ootamine seda väärt, sest saime brunch menüüga suure hommikusöögi, teed või kohvi, mahla, saiakesi ning magustoidu (kas koogilõik või pannkoogid). Tol päeval käisime veel kesklinnas jalutamas, vaatasime Notre Dame-i väljaspoolt, sest järjekorras oli silma järgi hinnates umbes sadakond inimest.
Kokkuvõtlikult ütleks, et vaatamata mitmele viperusele oli Pariis üks super reis! Õhkkond on suurepärane, inimesed enamasti sõbralikud, söök ülimaitsev ja vaadata kui palju. Nüüd katsun uuesti Brüsseli vihmase ilmaga harjuda...
Peategelased: endiselt mina ja Kevin.
Eelmise korra blogist paar välja jäänud fakti: seal kail paati taga nuttes jooksid mu ümber kümned rotid. Kogu aeg kuulsin sahistamist ja välja jooksis järgmine rott. Kevin oli natuke mures, et kas ma ei karda, aga ma ütlesin talle oma kurvas tujus, et mulle hoopis meeldivad rotid! Ma tegelikult ei tea, kas see päris tõsi on, aga tol hetkel nad mind ei häirinud. Igal juhul näitavad uuringud, et rottidele meeldib jõe ääres turistide draamat ja südamevalu jälgida.
Teiseks nägin Louvre-is, et naiste suhtumises lollusesse pole sajandite jooksul mitte midagi muutunud:
 |
| Excuse me?! |
Aga liigume edasi. Järgmine päev pärast Louvre-i külastust suundusime Versailles lossi külastama. Kuna ilm oli suurepärane (vahepeal sai isegi mantli seljast võtta), siis alustasime lossi sisenemise asemel suurtes aedades jalutamisega. Versailles lossi ümbritsevad aiad on ühed ilusamaid, mida näinud olen. Seal oli kümneid purskkaeve, kauneid kujusid ja muidugi täpselt pügatud põõsaid ning puid. Me jalutasime seal ringi ilmselt paar tundi, mille jooksul tegime nii mõnedki pildid. Lossis sees nägime, mis kuninglikes tingimustes kunagised valitsejad elasid. Tegemist oli äärmiselt suurejooneliste ruumidega, rääkimata mööblist ja kunstist. Ainuke asi, mille üle mõtlema hakkasime oli, et kui sisenesime ruumi, kus olid kujutatud lahingustseenid ja muu sõjaga seonduv, siis polnud ühestki kuningast kippu ega kõppu. Eks neile meeldis ilmselt mugavalt oma pehmetel patjadel istuda (v.a. Napoleon I, kes siiski Versailles-s ise ei elanud).
Samal õhtul läksime suures vaimustuses Eiffeli torni külastama. Tahtsimegi minna õhtupoole, et ilusaid Pariisi tulesid jälgida. Kuna hiljem pidime edasi õhtusöögile minema, siis olin mina jälle kontsadel. Järjekord kujunes pikemaks kui oleks arvanud tööpäeva õhtu kohta, aga lõpuks olime sees. Muidugi tahtsime minna torni tippu, kuigi teel sinna avastasime, et nende liftid ei tekita just kõige turvalisemat tunnet. Üles jõudes teadsime, et meil pole palju aega, nii et kiirustades vaatasime ringi ja tegime pilte. Kui aus olla, siis minu jaoks kuidagi see kogemus suurt muljet ei avaldanud. Minu jaoks oli näiteks linna vaatamine kõrgelt lahedam the Empire State Building-s. Ma ei tea, kas Pariisi tuled pole nii ägedad või oli süüdi külm tuul, mis meile peale puhus. Minu meelest ei jää keegi millestki ilma, kui Eiffeli torni lihtsalt väljast vaadata - tuledes on see kõige kaunim. Igal juhul kiirustasime siis esimest lifti ootama (keskel peab teise lifti ümber kolima) ja samal ajal vaatasime, et juba jääme hiljaks, aga buss pidi varsti tulema. Kahjuks pidime teist lifti päris kaua ootama ja trepp oleks veelgi vaevarikkam olnud (kontsad!). Niisiis jäime bussist maha ja kell oli ka juba 10 ringis. Sellepärast otsustasime mitte kuhugi kaugele restorani minna (mis oli algne plaan), vaid proovisime Pariisi pizzat. Meie kodu lähedal oli google-i sõnul üks hipster restoran, kus pakutakse ainulaadseid pizzasid. Me ei pidanud pettuma, proovisime 8 juustu pizzat (imeline!) ja teist nimega Che - kuuba moodi pulled pork laimi ja jahubanaaniga (just sain teada, et see on sõna plantain eestikeelne tõlge). Restorani nimi oli Pink Flamingo. Järgmiseks korraks jätsin meelde proovida rohelise karri pizzat.
Järgmine päev läksime kuulsale Champs-Élysées avenüüle shoppama. Mina piirdusin meigiga ja Kevinile leidsime nii mõnegi hilbu. Aga ausalt ütleks, et poed ei erinenud seal eriti Eesti ketipoodidest (nt. H&M ja ZARA), aga minu rõõmuks oli seal kosmeetikapood Sephora. Kui oleksime jahtinud luksuspoode, siis oleks neid sealt leidnud (Cartier, Channel jne). Tol päeval proovisime ka nö päris prantsuse kööki. Sõime alustuseks sibulasuppi, millesse oli lisatud riivjuustu. See oli nii maitsev! Pearoaks sõin mina makaroni vormirooga kohaliku juustu ja singiga ning Kevin proovis maitsestatud toorest veisehakkliha kohapeal valmistatud friikartulitega. Kõrvale käis muidugi prantsuse roosa vein mulle ja talle Belgia õlu.
Viimasel päeval proovisime üht populaarset brunch söögikohta, mis polnud meie kodust väga kaugel. Kuigi meie kõhud olid väga tühjad, siis paluti meil oodata 35 minutit, sest tegemist oli väikse kohaga ning käes oli nädalavahetus. Jalutasime senikaua lähiümbruses ringi, külastasime teele jäänud kirikut ja nautisime kerget päikest. Lõpuks oli ootamine seda väärt, sest saime brunch menüüga suure hommikusöögi, teed või kohvi, mahla, saiakesi ning magustoidu (kas koogilõik või pannkoogid). Tol päeval käisime veel kesklinnas jalutamas, vaatasime Notre Dame-i väljaspoolt, sest järjekorras oli silma järgi hinnates umbes sadakond inimest.
Kokkuvõtlikult ütleks, et vaatamata mitmele viperusele oli Pariis üks super reis! Õhkkond on suurepärane, inimesed enamasti sõbralikud, söök ülimaitsev ja vaadata kui palju. Nüüd katsun uuesti Brüsseli vihmase ilmaga harjuda...
 |
| Versailles loss |
 |
| Kaunid aiad |
 |
| Kuninganna ruumid |
 |
| The Hall of Mirrors |
 |
| Sibulasupp |
 |
| Vormiroog ja toores liha tagaplaanil |
 |
| Suur brunch |
Comments