Nonii Brüssel
Esimesed viis päeva hakkavad läbi saama ja juba olen natuke Belgia, Brüsseli ning siinelavate inimeste kohta õppinud.
Ilm
Nagu eestlasele kohane siis pean kurtma ilma üle ja sellest terve lõigu kirjutama. Täpselt enne minu tulekut valitses siin veel suvi, kuid nüüd on tunda pigem talve hõngu. Esiteks, hetkel sajab siin päevas umbes 5 korda. Mitte mingi paduvihm, pigem kerge hoovihm, aga ilma vihmavarjuta on siin äärmiselt raske hakkama saada. Arvake ära, mida mina pidasin "liiga raskeks" ja mis "võtaks kohvris liiga palju ruumi". Laenasin siis koduomanikult ühe, sest nagu kohalikule kombeks, on igal brüssellasel kodus vähemalt 5 vihmavarju.
Kuigi temperatuur on kuskil 10 kraadi ringis, siis jakkidest ja mantlitest peavad kohalikud vist väga vähe lugu. Näiteks pole ma näinud veel ühtki tõsiselt võetavat mantlit, rääkimata saabastest vms. Näiteks täna bussis nägin neiut, kellel kampsuni peal polnud salligi! Mul ju tuli hommikul suust auru! Paistab, et Eesti karmid talved pole mind siiani piisavalt karastanud.
Transport
Ma isegi ei tea, kust alustada. Mu roheline kaart on nüüdseks minu jaoks üks imelisemaid plastiktükke maailmas. Siin tasuta sõitmist muidugi pole. Kuukaardi (mobib) saamiseks peab kõigepealt minema kindlasse kohta, kus neid vormistatakse. Mina suutsin linna peale identifitseerida vähem kui 10 asukohta. Otsustasin siis oktoobrikuu esimesel esmaspäeval pärast tööd ühte neist rongijaamadest kohale minna. Suur viga! Järjekorras oli vähemalt 20 inimest ja sulgemiseni oli umbes 30 minutit. Ilmselgelt saadeti mind sealt koju. Teisipäeval soovisin teha uue katse, aga pidin tööle jääma kella kuueni. Eestis poleks see olnud mingi takistus, aga siin suletakse kõik tähtsamad asutused kell viis, erandlikult kell kuus. Ja muidugi nädalavahetusel võib kodus nina nokkida, sest ühtki olulist asjaajamist teha pole võimalik. Nii, jõudis kätte kolmapäev ning seekord kuulasin ühe praktikandi soovitust, kes läks Bootiki (ülalmainitud tähtis asutus) varahommikul, enne tööd. Nii ka siis mina. Õnneks oli keegi teine ka soovitanud enne passipildid ära teha (photoboothid jaamas olemas), nii et ootasin järjekorras võib-olla 10 minutit ja sain lõpuks oma mobib kaardi kätte. Praegu tunnen end selle saavutuse üle nii uhkena, aga ma pole siinse bürokraatiaga veel õieti alustanudki.
Inimesed
Ma olen enamjaolt kokku puutunud välismaalastega, nii et räägin kohalikest ainult lühidalt. Tänaval kõndides on neil näod nagu eestlastelgi, küllaltki tõsised. Aga tegelikult on tegemist väga abivalmite inimestega, kellelt iga hetk saab ka inglise keeles suunda küsida. Liikluses on jalakäijad minu jaoks hämmastavalt nahaalsed, käivad üle tee kas või keset liiklust või punase tulega. Aga samas, siin on nii palju autosid, et muidu ilmselt lihtsalt ei saakski teed ületatud. Ja ka autojuhid paistavad sellise korraldusega nõus olevat, sest mulle on mitmeid kordi teed antud, kuigi ma pole sebrale jooksnud ja olen nõus olnud ootama.
Ilm
Nagu eestlasele kohane siis pean kurtma ilma üle ja sellest terve lõigu kirjutama. Täpselt enne minu tulekut valitses siin veel suvi, kuid nüüd on tunda pigem talve hõngu. Esiteks, hetkel sajab siin päevas umbes 5 korda. Mitte mingi paduvihm, pigem kerge hoovihm, aga ilma vihmavarjuta on siin äärmiselt raske hakkama saada. Arvake ära, mida mina pidasin "liiga raskeks" ja mis "võtaks kohvris liiga palju ruumi". Laenasin siis koduomanikult ühe, sest nagu kohalikule kombeks, on igal brüssellasel kodus vähemalt 5 vihmavarju.
Kuigi temperatuur on kuskil 10 kraadi ringis, siis jakkidest ja mantlitest peavad kohalikud vist väga vähe lugu. Näiteks pole ma näinud veel ühtki tõsiselt võetavat mantlit, rääkimata saabastest vms. Näiteks täna bussis nägin neiut, kellel kampsuni peal polnud salligi! Mul ju tuli hommikul suust auru! Paistab, et Eesti karmid talved pole mind siiani piisavalt karastanud.
Transport
Ma isegi ei tea, kust alustada. Mu roheline kaart on nüüdseks minu jaoks üks imelisemaid plastiktükke maailmas. Siin tasuta sõitmist muidugi pole. Kuukaardi (mobib) saamiseks peab kõigepealt minema kindlasse kohta, kus neid vormistatakse. Mina suutsin linna peale identifitseerida vähem kui 10 asukohta. Otsustasin siis oktoobrikuu esimesel esmaspäeval pärast tööd ühte neist rongijaamadest kohale minna. Suur viga! Järjekorras oli vähemalt 20 inimest ja sulgemiseni oli umbes 30 minutit. Ilmselgelt saadeti mind sealt koju. Teisipäeval soovisin teha uue katse, aga pidin tööle jääma kella kuueni. Eestis poleks see olnud mingi takistus, aga siin suletakse kõik tähtsamad asutused kell viis, erandlikult kell kuus. Ja muidugi nädalavahetusel võib kodus nina nokkida, sest ühtki olulist asjaajamist teha pole võimalik. Nii, jõudis kätte kolmapäev ning seekord kuulasin ühe praktikandi soovitust, kes läks Bootiki (ülalmainitud tähtis asutus) varahommikul, enne tööd. Nii ka siis mina. Õnneks oli keegi teine ka soovitanud enne passipildid ära teha (photoboothid jaamas olemas), nii et ootasin järjekorras võib-olla 10 minutit ja sain lõpuks oma mobib kaardi kätte. Praegu tunnen end selle saavutuse üle nii uhkena, aga ma pole siinse bürokraatiaga veel õieti alustanudki.
Inimesed
Ma olen enamjaolt kokku puutunud välismaalastega, nii et räägin kohalikest ainult lühidalt. Tänaval kõndides on neil näod nagu eestlastelgi, küllaltki tõsised. Aga tegelikult on tegemist väga abivalmite inimestega, kellelt iga hetk saab ka inglise keeles suunda küsida. Liikluses on jalakäijad minu jaoks hämmastavalt nahaalsed, käivad üle tee kas või keset liiklust või punase tulega. Aga samas, siin on nii palju autosid, et muidu ilmselt lihtsalt ei saakski teed ületatud. Ja ka autojuhid paistavad sellise korraldusega nõus olevat, sest mulle on mitmeid kordi teed antud, kuigi ma pole sebrale jooksnud ja olen nõus olnud ootama.
Comments