27. märts

Peaaegu kaks nädalat tagasi tähistasime siis Püha Patricku päeva. Korraldasime minu juures väikse peo ja ausalt meil oli täiega lõbus. Mängisime erinevaid mänge ja rääkisime juttu ja kuulasime head muusikat. Ma kartsin, et äkki meie naaber ütleb selle peale midagi, aga õnneks on ta ilmselt harjunud juba sellega, et mu isa korraldab pidevalt väiskeid perepidusid ja mängib ka Ecuadori tantsumuusikat küllaltki kõvasti.
Igal juhul oli pidu äärmiselt edukas ja panen siia mõned pildid ka, et üldisest meelolust aimu saaksite :)

Järgmine päev olime kõik nii väsinud, et tükk aega lihtsalt lebotasime ja lõpuks otsustasin väikse uinaku teha enne tööd ja selle ajaga mu sõbrad juba koristasid pool mu maja ära. Päris häbi oli endal, et külalistel koristada lasksin, aga nii armas neist, et viitsisid ennast liigutada :)

Järgmine päev oli natuke tobe, sest pidin kella 12ni öösel inventuuri tegema tööl, aga vähemalt oli uus kogemus ja nii imelik kui see ka pole, ma nautisin kauba lugemist. Polnud üldse nii igav ega tüütu kui kartsin.

Vahepeal vist väga palju midagi põnevat ei toimunud, aga eelmine reede käisin balletti vaatamas. Ma olin nii kaua juba oodanud, et mõnda kontserti või ooperit kuulama minna või balletti näha. Otsustasin siis oma sõbra Anthony kaasa võtta ja uuesti klassikalist muusikat nautida. Me läksime vaatama etendust "Four Seasons & Emergence".

Kui välja arvata see, et me jäime hiljaks (sest Anthonyl läks tööl kauem aega, polnud minu süü!) ja pidime esimest vaatust teleekraanilt vaatama, siis ülejäänud õhtu sujus väga hästi. Esimene vaatus põhines Vivaldi "Nelja hooaja" muusikal. Kuna muusika oli nii tuttav ja kuulus, siis oli keeruline tantsule keskenduda ja ma ilmselt ei hinnanud seda vastavalt. Teine vaatus aga oli hoopis teistsugune. "Emergence" oli moderne ballett ja ma poleks arvanud, et see mulle eriti meeldib, aga ma eksisin täielikult. Kuna muusikaline pool selles oli minimaalne, siis oli mul võimalus imetleda tantsu ja see oli nii põnev. Ma olen väga õnnelik, et seda nägin. Sain enda eelistuste kohta ka uut teada.

Järgmine plaan on mõnda sümfooniat või muut suurteost kuulama minna ja ehk lähiajal on mõni hea ooper ka tulekul.

Eile õhtul käisime vaatamas filmi "Olympus Has Fallen". Ma ei teadnud sellest filmist mitte midagi enne kui see algas. Aga see oli ausalt üks parimaid filme, mida ma siin oldud aja jooksul vaatamas olen käinud. Action oli võib-olla kohati liialdatud, aga film oli kaasahaarav ja Gerard Butler oli oma osas suurepärane.

Filmi ajal hakkasin ainult mõtlema, et see oli järjekordne film, mis oli suunatud mõne teise riigi vastu. Seekord "ründas" Põhja-Korea Ameerikat. Tegelikult see kujundab küll inimeste arvamust nendest riikidest. Enamik vaatajaid ilmselt pole kursiski tegeliku poliitilise olukorraga, aga film ütleb neile kõik juba ette ära: Põhja-Korea on halb ja kui tahate maailma rahu, siis ei tohi nendega mingit tegemist teha. Ja selles võib olla mingit tõde, aga kõik pole tegelikult ju nii must-valge. Mõtlesin veel ka, et ma ei tea, mida ma tunneksin, kui nad näiteks Eestit selles valguses otsustaksid näidata. Ma tean, et meie riik on esiteks liga väike, et kellelegi ette jääda ja teiseks me pole midagi nii negatiivset teinud, et sellist tähelepanu ära teenida, aga ikkagi. Ma poleks selle ideega üldse rahul! Aga nii paljud rahvused tunnevad seda kogu aeg. Näiteks minu meelest on venelased alati filmides kurjad tegelased, alati pommitavad kedagi ja korraldavad globaalseid konflikte. See kõik kujundab ka inimeste arvamust nendest kui rahvusest, mis ei vasta tõele...

Igal juhul loodan, et vaatajad suudavad oma peas eristada filmi ja päris elu. Mina vähemalt annan endast parima, et seda teha.