8. veebruar

Veebruar on juba märkamatult kohale jõudnud. Selle nädala jooksul on palju toimunud ka, nii et asun kohe asja kallale.

Eelmine nädalavahetus käisime Kimberly ja Cynthiaga (Kimi parim sõber) Montrealis. Seal oli nende sõbranna Alicia sünnipäev, nii et otsustasime seda ettekäänet kasutades roadtripile minna. 

Mina ja Kim polnud seal varem kunagi käinud, aga ma olin kuulnud ja vist ise välja mõelnud, et tegemist on rohkem vabameelse linnaga, kus on rohkem kultuuri kui Torontos. Ma olin päris põnevil, sest lootsin vahelduseks näha midagi rohkem Tallinna sarnast.

Sõit sinna oli umbes 6 tundi ja kõik läks küllaltki sujuvalt. Vahepeal pidime peatuma, et jalgu sirutada ja autojuhte vahetada (mina sain terve tee niisama puhata õnneks).

Üks imelik fakt oli see, et terve pika tee sinna nägime umbes iga 80 km tagant peatusi, mis olid kõik täiesti identsed. Suur hall hoone, kus on sees kaks kohvikut, pood ja kõrval bensiinijaam. Ilmselt teisi see ei häirinud, aga mulle lihtsalt ei meeldi, kui kõik on ühesugune, puudub spontaansus ja põnevus. Eestis ei tea kunagi, mis külapoe või kohviku peale satud, aga nii just ongi lahedam... Kui emale nendest peatustest rääkisin ütles ta esimese asjana: "Aga huvitav kuidas nad seal Investigation Discoverys siis teavad kus mingi kuritegu toimus, kui kõik täpipealt ühesugused on?" Kah huvitav mure tal. Liiga palju krimkasid...

Igal juhul jõudsime koahle päris hilja, umbes kella kahe paiku öösel. Me mõtlesime, et jääme kohe magama ja puhkame järgmiseks päevaks välja, aga Alicial olid teised plaanid. Kuna Kanadas suletakse kõik baarid/klubid kell 2, siis me ei osanud isegi pakkuda, kuhu ta minna tahab. Ta ütles, et ainult üks koht linnas on lahti ja see on mingi klubi, kus korraldatakse reive. Me ei osanud kohe midagi selle peale öelda, sest me keegi polnud varem reivil käinud. Ma võin kohe ära öelda, et see oli üks imelikemaid kogemusi mu elus. Niipea kui koahle jõudsime, saime aru, et me ei sobi sinna seltskonda. Kõik reivilised olid mingil teisel planeedil ja see oli veidi hirmutav. Kimberly kogu aeg korrutas, et ta kardab oma elu pärast ja mina ja Cynthia lihtsalt liigutasime käsi ja jalgu üritades kuidagi sinna pilti sobituda. Me pidasime vist pool tundi vastu kuni me lihtsalt enam teeselda ei jaksanud ja läksime hoopis sööma. Ma võin vähemalt nüüd öelda, et olen oma elus ka ühel reivil käinud. Ja rohkem ma ei lähe ka.

Järgmine päev läksime linna avastama. Kuna Alicia elab peatänava juures, siis jalutasime kesklinnas ringi ja käisime paaris armsas butiigis. Nii ma sain hea pildi ka kohalikest inimestest. Kõik inimesed räägivad prantsuse keeles, aga kui nende poole inglise keeles pöörduda, siis kuuleb vastu perfektset inglise keelt, nii et keelebarjääri pole. Nende riietusstiil on minule pisut meelepärasem, kui siin. Nad näevad veidi rohkem oma välimuse nimel vaeva ja tänaval oli näha palju vähem dressides tüüpe. See-eest oli vaesust kergem märgata. Kodutuid inimesi oli igas metroojaamas ja ka mujal. Nende metroosüsteem on kiire ja mugav. Kõik rongid on neil sinised. Palju ilusam, kui igavad hallid nagu siin.  Aga üks asi, mida kaarti uurides märkasin oli see, et terve linna peale on neil liftid 7 metroojaamas. Ühe suurlinna kohta on see ikka väga-väga vähe eriti arvestades, kui palju neil jaamu kokku on. Ilmselgelt ei mõelda kõigi inimeste vajaduste peale...

Linn ise ei jätnud mulle suurt muljet. Ma ootasin näha kauneid hooneid ja rohkem kunsti, aga võib-olla ma lihtsalt olin vales kohas. Või oli see atmosfäär teine, mida ma lootsin tunda.

Õhtusöögiks sõime Poutine'i. See on taldrikutäis friikartuleid erinevate lisanditega. Mina tellisin klassikalised (juustu ja grillikastmega) ning lisaks hapukoort. See oli päris hea, aga nii rasvane, et seda on võimalik küll ainult kord aastas süüa. 

Siis läksime koju, et õhtuks valmis sättida. Alicial olid kindel plaan minna Igloofestile. See pidi olema siis selline üritus, kus tegevus toimub väljas ja on võimalik minna suurde iglusse, et "sooja saada". Me polnud sellest mõttest väga vaimustuses, sest terve õhtu väljas külmetamine ei kõla just kõige lõbusamana. Mul oli küll huvi seda üritust näha, aga ma ei soovinud haigeks ka jääda. Me juba mõtlesime, et peamegi sinna minema, aga õnneks nägi keegi pilti seal olevast järjekorrast ja see oli ülipikk, mis pani Aliciale lõpuks aru pähe. Me otsustasime lihtsalt pubisse istuma minna. Seal mängis live muusika ja saime 80-ndate roki saatel tantsida. Hiljem läksime veel Itaalia restorani sööma (jah kõik see toimus öösel). 

Järgmine päev läksime Vanasse Montreali. Jällegi olid mul ootused kõrged, et ikka vana kultuur ja puha. Polnud see nii vana midagi. Tallinnaga ei anna üldse võrrelda. Muidu tundus igav, aga siis järksu ilmusid paar täitsa ilusat ja huvitava arhitektuuriga hoonet. Ja suureks plussiks minu silmis olid ka munakivid! Kes oleks arvanud, et nendel kõndimist igatsema hakkan.

Seal märkasin ka, et nende autod on kuidagi teistsugused. Ma algul ei saanud aru, mis valesti on, aga siis mõistsin, et neil pole ees numbrimärke. Minu meelest täiesti naljakas. Mõtle, keegi sõidab sulle otsa ja siis ei teagi, mis autoga täpselt tegemist oli, sest numbrimärk on ainult taga. Aga see olukord on ka suhteliselt ebatõenäoline. Mul on vist liiga elav kujutlusvõime.

Pärast seda olimegi valmis tagasi Torontosse suunduma. Reis oli sündmusterohke ja sain oma esimese kerge autoõnnetuse omal nahal ära kogeda. Meiega oli kõik korras ja jõudsime ilusti tagasi, aga auto oli natuke kahjustatud ja šokk oli ikka korralik. 

Üldiselt jäin reisiga rahule, sain uue kogemuse ja ma olen alati õnnelik, kui uues kohas käia saan.

Aga täna polnud ma küll üldse õnnelik. Nimelt meil oli eile öösel lumetorm, mis tähendas seda, et hommikul oli terve linna paksu lumega kaetud. Ma ootasin bussi peaaegu pool tundi ja terve reis tööle võttis 20 minuti asemel tund aega. Poodides polnud peaaegu ühtegi klienti ja kui keegi käis, siis nad jagasid ka oma jubedaid kogemusi tänasest liiklusest. Kiirteed olid täis õnnetusi, autod olid igal pool kinni, metroo ei töötanud, koolid olid kinni jne. Võiks arvata, et riigis, kus iga talv lund sajab ollakse selliseks olukorraks valmis, aga nojah, ega selle lume vastu väga ei saa.

Vähemalt meil oli tööl lõbus päev, me ei teinud praktliselt mitte midagi. Rääkisime juttu ja nautisime rahulikku päeva. Muidu oleks kõik tore, aga ma pean homme uuesti kuidagi tööle jõudma... Kell 9 hommikul. Oeh jah, loodetavasti on olukord tunduvalt parem.