21. jaanuar

Kirjutan kokkuvõtvalt aasta alguses toimunud olulistest sündmustest (neid oli vist 2, ma tean, mu elu on üks suur seiklus!).

Eelmine nädalavahetus pidasime mu väikse venna Patito sünnipäeva. Pidu oli nagu ecuadorlastel ikka: terve pere kohal, hästi palju süüa ja terve õhtu mängis salsa või merengue. Õhtu tippsündmus vist nii minu kui ka laste jaoks oli piñata. Neid on äärmiselt erinevaid, meie oma oli filmist "Cars" tegelase McQueen kujuline. Kui piñata peale poiste suuri pingutusi katki läks, siis kõik sööstsid kommide kallale. Kuna poisid olid nii ametis endale maiustuste haaramisega, siis nad ei pannud tähelegi, kui ma vaikselt endale ühe šokolaadikommi võtsin. Muud mul tegelikult vaja polegi. 
Söömine toimus nagu ikka suhteliselt hilja, seekord umbes kella 10 paiku. Mulle meeldiks sellega natuke varem alustada, aga ega mina üksinda nende traditsioone muutma ei hakka. Kuna mu vanaema on praegu siin, siis olid laual parimad söögid Ecuadori köögist. Kuna ma varem pole nende toitudest pikemalt rääkinud, siis ma kiirelt kirjeldan kõige populaarsemaid.

• Plátano - banaan, mis on alles toores. Seda enamasti praetakse ja ausalt alguses mulle see eriti ei meeldinud, aga kui maitsega ära harjuda, siis tegelikult on see väga hea. Maitseb natuke magusalt, aga tasakaalustab teiste soolaste toitude mõju.
• Choclo - maisitõlvik. Enamasti serveeritakse keedetult. Et seda süüa peab selle korralikult kätte võtma ja siis selle küljest maisi ära sööma. Ma ei oska seda normaalselt kirjeldada, sest see on endal juba harjumuseks kujunenud. Seda saab väga lihtsalt ka Eestis valmistada. Me ostsime pidevalt kahe kaupa maisitõlvikuid, mis olid kile sees ja keetsime umbes 10 minutit ja oligi valmis.



Mote valmis kujul

• Mote - mais, mis on läbinud mingi protsessi (liiga spetsiifilisest netis kirjeldatud), mille käigus mais on paisunud ja saavutanud valge värvuse. Seda keedetakse kuni saavutatakse pehme mote. Ma panen sellest pildi ka, muidu on keeruline aru saada üldse, millest ma siin jutustan.
• Menestra - eesti keeles vist läätsekaste. Seda süüakse tavaliselt liha ja riisi kõrvale.
• Llapingachos - kartulikakukesed. Neid ma oskan isegi teha (sest need on mu lemmikud). Alguses tuleb suhteliselt tahkest karutlipudrust kätega voolida lapikud väiksed kakukesed, siis lisada riivitud juust ja kergelt mõlemalt poolt praadida.
• Fritada - kõige rohkem meenutab see sealiha guljašši ilma kastmeta. 
• Arroz - tavaline riis. See on alati laual olemas, ma isegi ei mäleta millal meil viimati päev ilma riisita möödus...

Need on siis kõige tüüpilisemad toidud. Muidugi me ei söö neid kõiki igapäevaselt (muidu me oleks ise kõik suured kakukesed), aga pidudel või muudel taolistel sündmustel on need road kindlasti laual.

See teine põnev sündmus oli minu muuseumikülastus neljapäeval. Ma nägin juba ammu reklaami Frida Kahlo ja Diego Rivera ühisnäitusest, aga ma pidevalt unustasin selle kohta uurida. Lõpuks võtsin end käsile ja mul vedas, et seda just nüüd tegin, sest tuli välja, et käimas oli näituse viimane nädal. 

Niisiis võtsin neljapäeval suuna AGO (Art Gallery of Ontario) poole. Tegemist on ühe Põhja-Ameerika suurima galeriiga. Ma olen seal ka ühe korra varem käinud, aga see oli 7 aastat tagasi, nii et olgem ausad, ma ei mäleta sellest suurt midagi. Aga seda toredam oli vähemalt nüüd minna.

Frida & Diego näitus oli äärmiselt mitmekülgne. See ei keskendunud ainult kummagi loomingule, vaid ka nende omavahelisele suhtele ning poliitilistele vaadetele. Ma olin nende töid varemgi näinud, aga tõelist maali oma silmaga on ikka hoopis teine asi vaadata kui internetist või telekast näha. Nagu ma ka algusest peale arvasin, haarasid mind pigem Kahlo teosed. Tema looming on lihtsalt isiklikum ja muidugi naisena on raske mitte hoolida tema traagilistest õnnetustest.

Kogu ürituse tegid põnevamaks ka tekstid nende elu kohta. Sain palju uut teada ja avastasin nende tähtsuse tolleaegses Mehhiko poliitikas ja uusi fakte nende keerulisest kooselust.

Parema pildi nende elust andsid veel fotod, mis nende lähedased olid teinud. Minu lemmik oli üks pilt Fridast kahe hulkuva koeraga. Kõrval oli kirjas, et ta hoolitses tihti kodutute koerte eest. See annab talle minu silmis muidugi miljon plusspunkti.

Ilusad olid ka Frida ja Diego tsitaadid, mis seintele olid pandud. Üks Frida mõte: "They thought I was a Surrealist, but I wasn't. I never painted dreams. I painted my own reality."

Mul oli äärmiselt hea meel, et sain selle näituse ära näha. Muuseumi püsinäitusega mul kahjuks aega tutvuda polnud, sest uksed suleti juba kell pool 6, aga ma plaanin mõni teine päev tagasi minna.