15. jaanuar
Andsin kõigile ilusa talvepuhkuse (nagu mu vähesed lugejad oleks kõik karud ja vajaks talveund). Aga nüüd avan uuesti oma blogi uksed.
Võtan lühidalt siis kokku olulisemad sündmused 2012. aasta lõpust, mis te maha magasite (see viimane sobib nii hästi minu karu analoogiaga kokku!).
Võtan lühidalt siis kokku olulisemad sündmused 2012. aasta lõpust, mis te maha magasite (see viimane sobib nii hästi minu karu analoogiaga kokku!).
Jõulud veetsime perega. Läksime kõik onu juurde õhtusöögile ja oi kui palju me sõime (aga kes mind vähegi tunneb, siis teab, et see pole mitte midagi uut minu puhul). Laual oli kalkun, sealiha, kartulipüree, riis, erinevad salatid, juurviljad ja kastmed.
Muidu tundusid jõulud nagu ikka: palju süüa, rõõmus meeleolu ja kingitused kuusepuu all. Ainuke väike komme, mida ma Eestis kohe kindlasti näinud pole, oli crackerite avamine. Need on kommikujulised paberist moodustised, mille kummaski otsas on nöör. Komme on, et kaks inimest peavad kumbki omalt poolt seda nööri tõmbama ja kui see katki läheb, siis selgub võitja. Selle määrab osaleja kätte jäänud nööri pikkus ja lähtudes motost "Mida rohkem, seda uhkem", siis ilmselgelt peale jääb pikema otsaga võistleja. Auhinnaks on selle crackeri sisu. Meie lauas saadi auhinnaks näiteks maiustusi, mõistatusi jms. Ka mina proovisin selle mängu ära, aga kahjuks kaotasin oma 7-aastasele onupojale. Enda õigustuseks võin vaid öelda, et tal on 7 aastat edumaad crackeritega mängimises.
Muidu tundusid jõulud nagu ikka: palju süüa, rõõmus meeleolu ja kingitused kuusepuu all. Ainuke väike komme, mida ma Eestis kohe kindlasti näinud pole, oli crackerite avamine. Need on kommikujulised paberist moodustised, mille kummaski otsas on nöör. Komme on, et kaks inimest peavad kumbki omalt poolt seda nööri tõmbama ja kui see katki läheb, siis selgub võitja. Selle määrab osaleja kätte jäänud nööri pikkus ja lähtudes motost "Mida rohkem, seda uhkem", siis ilmselgelt peale jääb pikema otsaga võistleja. Auhinnaks on selle crackeri sisu. Meie lauas saadi auhinnaks näiteks maiustusi, mõistatusi jms. Ka mina proovisin selle mängu ära, aga kahjuks kaotasin oma 7-aastasele onupojale. Enda õigustuseks võin vaid öelda, et tal on 7 aastat edumaad crackeritega mängimises.
Hiljem jagasime kinke. Me leppisime kokku, et teeme loosipakid, sest meie pere on nii suur ja me poleks jaksanud kõigile kinke osta. Ma sain loosiga oma vanaema ja kinkisin talle enda meelest ilusa kampsuni. Aga ausalt tema näost ma ei saanud aru, kas ta arvas, et see on kauneim riideese üldse või ta vihkab seda ja hakkab seda põrandalapina kasutama. Ma nüüd kaldun selle viimase variandi poole, sest ma pole hiljem seda kampsunit kordagi näinud...
Kuna mainisin ära, et meie pere on suur, siis kiirelt loetlen ette, kes kõik meie jõulupidustustel osalesid: mina, mu isa, tema naine, naise vend, minu vend Patito (Patricio David), teine vend Romik (Roman Nicholas), mu vanaema, mu onu, tema naine, naise vanemad, mu onupoeg Derek ja tema tüdruk Brittany (nüüdseks eks-tüdruk), onutütar Kimberly, onupoeg Eduardo, onupoeg Gabriel, minu isa tädipoeg, tema naine ja naise ema. Vist on kõik. Puudu oli veel mu isa täditütar, kes oli parajasti Ecuadoris ja mu tädi ja tema mees, kes elavad Halifaxis (Ida-Kanadas).
Ülejärgmine päev oli kardetud BOXING DAY (seda peab lugema kurjakuulutava häälega). Ma olen ühe korra varem ka siin olnud sellel päeval, umbes 8 aastat tagasi, aga ma ei mäletanud sellest eriti midagi, mis tegi üllatuse selle võrra suuremaks kui tööle jõudsin. Esiteks, et üldse poodi sisse saada pidin umbes 10 inimesele küünarnukiga andma. Lõpuks sees, ei osanud ma muud teha kui suu lahti seista (mis ilmselt nägi väga imelik välja). Meie pood oli lihtsalt üks suur katastroof. Kõik lauad olid täis mingeid riideid, mida oli peaaegu võimatu identifitseerida. Inimesed olid nagu unustanud, kuidas normaalselt käituda. Minu õnneks töötasin kassas, nii et ei pidanud ringi jooksma ja kellelgagi jagelema. Üks asi, mida aga terve päeva jooksul märkasin oli see, et enamik külastajaid ostsid tavahinnaga kaupu. Mis neid ostma pani, oli ilmselt see mõte, et paljudes poodides on allahindlus ja neid ümbritsesid suured värvilised protsendi märkidega sildid terves kaubanduskeskuses.
Samal õhtul kuulasin bussis teiste inimeste juttu (ma tean, et see pole viisakas, ma luban ennast edaspidi parandada) ja suur osa nende vestlusest koosnes uhkustamisest. Kumbki kiitles kui palju nad ikka säästsid ja mõttetut kaupa kokku kraapisid. Ausalt mind pani naerma, et mõttetu raha kulutamine on nüüd midagi, mille üle uhke olla. Ma saan aru, kui tegemist on mõne vajaliku esemega või suure ostuga, mida ei soovitud enne allahindlust teha, nagu elektroonika vms, aga kui juttu on riietest, mida kellelgi suure tõenäosusega isegi vaja pole, siis ma kahjuks ei mõista.
Juttude järgi on meil Kanadas veel kõik hästi, USA-s pidi see päev veelgi hullem olema. Uudistest kuulsin, et keegi trambiti isegi suure rahvamassi jalge alla. Loodan, et Eestis Hullud Päevad ja Osturalli niisuguseks ürituseks ei muutu.
Järgmine olulisem sündmus oli vist aastavahetus. Meil polnud suuri plaane, aga me Kimberlyga tahtsime siiski omapead tähistada (st mitte perega). Kõigepealt läksime paari sõbraga õhtusöögile ja otsustasime ennast üles lüüa (otsustasime = ma käskisin kõigil seda teha, sest mul oli uus ilus kleit, mida tahtsin selga panna ja ei tahtnud ennast ebakohasena tunda). Sõime häid sööke, jõime mõnusaid jooke ja rääkisime juttu, aga otsustasime mitte väga tõsiseid teemasid puudutada, et mitte meeleolu rikkuda.
Pärast seda läksime kõik erinevat teed: Anthony läks paari sõbraga kuhugi klubisse, Joe oma pere restorani ja meie Kimberlyga tema sõbranna juurde. Teel sinna küsisin talt üle, et kell 12 ikka näeme ilutulestikku ja kõik, eks. Vale vastus! Neil pole seda kommet. Kujutage ette siis minu üllatust, kui seda kuulsin! See on aastavahetuse ainus traditsioon, mida mina tean ja mida iga aasta ootan. Kimberly siis haris mind ja ütles, et neil lastakse ilutulestikku ainult Kanada päeval, 1. juulil. Eks pean siis selleni ootama...
Tema sõbranna juures oli tema pere ja veel paar sõpra. Meeleolu oli väga lõbus: panime pähe peomütsid ja tantsisime peaaegu terve õhtu. Kui kell 12 sai, muutus aga atmosfäär täiesti teises suunas. Kõigil oli lihtsalt nii hea meel, et see jube aasta möödas on ja emotsioonid võtsid üle. Muidugi juhtus minu elus ka häid asju: ma lõpetasin kooli, kolisin Kanadasse, tutvusin uute ja huvitavate inimestega ja meie Eesti pere sai uue liikme. Üldiselt aga jäävad kahjuks mulle aastast 2012 meelde negatiivsed sündmused. Niisiis pühendan aasta 2013 oma vanaemale ja Alexile. Loodan, et selle aasta lõpus saan öelda, et nad mõlemad oleksid minu üle uhked olnud.
Kuna mainisin ära, et meie pere on suur, siis kiirelt loetlen ette, kes kõik meie jõulupidustustel osalesid: mina, mu isa, tema naine, naise vend, minu vend Patito (Patricio David), teine vend Romik (Roman Nicholas), mu vanaema, mu onu, tema naine, naise vanemad, mu onupoeg Derek ja tema tüdruk Brittany (nüüdseks eks-tüdruk), onutütar Kimberly, onupoeg Eduardo, onupoeg Gabriel, minu isa tädipoeg, tema naine ja naise ema. Vist on kõik. Puudu oli veel mu isa täditütar, kes oli parajasti Ecuadoris ja mu tädi ja tema mees, kes elavad Halifaxis (Ida-Kanadas).
Ülejärgmine päev oli kardetud BOXING DAY (seda peab lugema kurjakuulutava häälega). Ma olen ühe korra varem ka siin olnud sellel päeval, umbes 8 aastat tagasi, aga ma ei mäletanud sellest eriti midagi, mis tegi üllatuse selle võrra suuremaks kui tööle jõudsin. Esiteks, et üldse poodi sisse saada pidin umbes 10 inimesele küünarnukiga andma. Lõpuks sees, ei osanud ma muud teha kui suu lahti seista (mis ilmselt nägi väga imelik välja). Meie pood oli lihtsalt üks suur katastroof. Kõik lauad olid täis mingeid riideid, mida oli peaaegu võimatu identifitseerida. Inimesed olid nagu unustanud, kuidas normaalselt käituda. Minu õnneks töötasin kassas, nii et ei pidanud ringi jooksma ja kellelgagi jagelema. Üks asi, mida aga terve päeva jooksul märkasin oli see, et enamik külastajaid ostsid tavahinnaga kaupu. Mis neid ostma pani, oli ilmselt see mõte, et paljudes poodides on allahindlus ja neid ümbritsesid suured värvilised protsendi märkidega sildid terves kaubanduskeskuses.
Samal õhtul kuulasin bussis teiste inimeste juttu (ma tean, et see pole viisakas, ma luban ennast edaspidi parandada) ja suur osa nende vestlusest koosnes uhkustamisest. Kumbki kiitles kui palju nad ikka säästsid ja mõttetut kaupa kokku kraapisid. Ausalt mind pani naerma, et mõttetu raha kulutamine on nüüd midagi, mille üle uhke olla. Ma saan aru, kui tegemist on mõne vajaliku esemega või suure ostuga, mida ei soovitud enne allahindlust teha, nagu elektroonika vms, aga kui juttu on riietest, mida kellelgi suure tõenäosusega isegi vaja pole, siis ma kahjuks ei mõista.
Juttude järgi on meil Kanadas veel kõik hästi, USA-s pidi see päev veelgi hullem olema. Uudistest kuulsin, et keegi trambiti isegi suure rahvamassi jalge alla. Loodan, et Eestis Hullud Päevad ja Osturalli niisuguseks ürituseks ei muutu.
Järgmine olulisem sündmus oli vist aastavahetus. Meil polnud suuri plaane, aga me Kimberlyga tahtsime siiski omapead tähistada (st mitte perega). Kõigepealt läksime paari sõbraga õhtusöögile ja otsustasime ennast üles lüüa (otsustasime = ma käskisin kõigil seda teha, sest mul oli uus ilus kleit, mida tahtsin selga panna ja ei tahtnud ennast ebakohasena tunda). Sõime häid sööke, jõime mõnusaid jooke ja rääkisime juttu, aga otsustasime mitte väga tõsiseid teemasid puudutada, et mitte meeleolu rikkuda.
Pärast seda läksime kõik erinevat teed: Anthony läks paari sõbraga kuhugi klubisse, Joe oma pere restorani ja meie Kimberlyga tema sõbranna juurde. Teel sinna küsisin talt üle, et kell 12 ikka näeme ilutulestikku ja kõik, eks. Vale vastus! Neil pole seda kommet. Kujutage ette siis minu üllatust, kui seda kuulsin! See on aastavahetuse ainus traditsioon, mida mina tean ja mida iga aasta ootan. Kimberly siis haris mind ja ütles, et neil lastakse ilutulestikku ainult Kanada päeval, 1. juulil. Eks pean siis selleni ootama...
Tema sõbranna juures oli tema pere ja veel paar sõpra. Meeleolu oli väga lõbus: panime pähe peomütsid ja tantsisime peaaegu terve õhtu. Kui kell 12 sai, muutus aga atmosfäär täiesti teises suunas. Kõigil oli lihtsalt nii hea meel, et see jube aasta möödas on ja emotsioonid võtsid üle. Muidugi juhtus minu elus ka häid asju: ma lõpetasin kooli, kolisin Kanadasse, tutvusin uute ja huvitavate inimestega ja meie Eesti pere sai uue liikme. Üldiselt aga jäävad kahjuks mulle aastast 2012 meelde negatiivsed sündmused. Niisiis pühendan aasta 2013 oma vanaemale ja Alexile. Loodan, et selle aasta lõpus saan öelda, et nad mõlemad oleksid minu üle uhked olnud.
Comments