9. november
Terve viimane nädal olen tööl käinud, välja arvatud esmaspäeval. Nii kiire on olnud, aga samas olen õnnelik, et mul ikka tegevust on... Täna sain kätte oma esimese palga Kanadas!
Mulle meeldib mu töökoht, seal peab kõike väga kiiresti tegema ja energiat kulub palju, aga samas inimesed on superlahedad ja atmosfäär ka lõbus. Kliendid pole õnneks väga hullud olnud siiani, aga eks neid jõuab ka veel näha. Ainuke asi, mis selle juures natuke negatiivne on, on see, et mu jalad valutavad iga päev peale tööd. Aga noh see on loomulik ka, kui terve aja jooksul kordagi aega istuda pole. Aga nüüd hakkan sellega harjuma vaikselt, ehk varsti on parem. Üldiselt olen ikkagi rahul.
Esmaspäeval käisin Kimberlyga kinos Taken 2te vaatamas. Me olime saalis ainsad inimesed, mis tähendas, et saime kõva häälega kõike kommenteerida ja vahel lolle hääli teha. Muidu film oli isegi hea, kuigi kõik rääkisid, et esimesega ei anna üldse võrrelda. Me olime ise ka halvimaks valmis, aga olime lõpuks meeldivalt üllatunud.
Kolmapäeval oli mu onupoja sünnipäev, mis tähendas, et pärast tööd siirdusin talle kinki otsima. Mõtlesin ja otsisin tükk aega, aga lõpuks otsustasin talle uue Nintendo Pokemoni mängu osta. Tal oli selle üle äärmiselt hea meel ja ta hakkas seda kohe mängima. 7-aastast last on ikka päris kerge õnnelikuks teha :)
Samal õhtul sain ka Eestist paki! Juba väike asi, nagu Eesti Posti sildi nägemine tegi mind väga rõõmsaks. Muidugi kui paki avasin ja sealt ülipalju šokolaadi ja komme leidsin, olin veel umbes sada korda õnnelikum. Nii hea tunne oli midagi kodust saada :)
Eile (neljapäeval) käisin enne tööd mööda kaubanduskeskust ja nägin ühe telefonifirma aknal suurt silti, et odav helistamine välismaale ja siis seal olid mõndade riikide sildid ja nende hulgas ka Eesti oma! Teised olid Kanadale lähemal olevad riigid ja siis tundus, et Eesti oleks nagu sinna ära eksinud, aga samas siin elab ikka küllaltki palju eestlasi, nii et see ei polegi nii ebaloogiline. Kokkuvõttes on hea teada, et meiega siin ikka arvestatakse.
Hiljem käisin veel kinos filmi "Flight" vaatamas. See oli väga hea film, emotsionaalne ja natuke depressiivne, aga pani mõtlema ka. Muidugi ei saanud see ka halb olla, sest Denzel Washington oli peaosas.
Täna olin hääääästi laisk ja vaatasin paari sarja ja magasin mõnusalt kaua. Natukese aja pärast saan Kimberlyga kokku ja lähme vist Starbucksi. See koht on ikka kurjast, neelab mu raha nagu ma ei tea mida...
Veel pidin ära mainima, et kuna siin on väga palju muudest rahvustest inimesi, siis on siin enamik inimesed minust lühemad, aga ma pole selle mõttega endiselt harjunud. Eestis ma olin alati üks lühemaid inimesi, aga siin vaatan kõigile ülevalt alla. Isegi tööl seletasin kliendile, et ma kandsin sama riideeset ja see sobis mulle väga hästi, kuigi olen äärmiselt lühike ja kui ta mulle veidi küsiva näoga otsa vaatas (ta oli minust umbes peajagu lühem), siis lisasin kiiresti, et lühem, kui keskmine inimene. Ma olen siiski päris kindel, et kanadalaste keskmine pikkus on minust lühem... Pean nüüd endast ümber harjutama ja pigem rääkima hakkama, kui pikk ma olen :D
Mulle meeldib mu töökoht, seal peab kõike väga kiiresti tegema ja energiat kulub palju, aga samas inimesed on superlahedad ja atmosfäär ka lõbus. Kliendid pole õnneks väga hullud olnud siiani, aga eks neid jõuab ka veel näha. Ainuke asi, mis selle juures natuke negatiivne on, on see, et mu jalad valutavad iga päev peale tööd. Aga noh see on loomulik ka, kui terve aja jooksul kordagi aega istuda pole. Aga nüüd hakkan sellega harjuma vaikselt, ehk varsti on parem. Üldiselt olen ikkagi rahul.
Esmaspäeval käisin Kimberlyga kinos Taken 2te vaatamas. Me olime saalis ainsad inimesed, mis tähendas, et saime kõva häälega kõike kommenteerida ja vahel lolle hääli teha. Muidu film oli isegi hea, kuigi kõik rääkisid, et esimesega ei anna üldse võrrelda. Me olime ise ka halvimaks valmis, aga olime lõpuks meeldivalt üllatunud.
Kolmapäeval oli mu onupoja sünnipäev, mis tähendas, et pärast tööd siirdusin talle kinki otsima. Mõtlesin ja otsisin tükk aega, aga lõpuks otsustasin talle uue Nintendo Pokemoni mängu osta. Tal oli selle üle äärmiselt hea meel ja ta hakkas seda kohe mängima. 7-aastast last on ikka päris kerge õnnelikuks teha :)
Samal õhtul sain ka Eestist paki! Juba väike asi, nagu Eesti Posti sildi nägemine tegi mind väga rõõmsaks. Muidugi kui paki avasin ja sealt ülipalju šokolaadi ja komme leidsin, olin veel umbes sada korda õnnelikum. Nii hea tunne oli midagi kodust saada :)
Eile (neljapäeval) käisin enne tööd mööda kaubanduskeskust ja nägin ühe telefonifirma aknal suurt silti, et odav helistamine välismaale ja siis seal olid mõndade riikide sildid ja nende hulgas ka Eesti oma! Teised olid Kanadale lähemal olevad riigid ja siis tundus, et Eesti oleks nagu sinna ära eksinud, aga samas siin elab ikka küllaltki palju eestlasi, nii et see ei polegi nii ebaloogiline. Kokkuvõttes on hea teada, et meiega siin ikka arvestatakse.
Hiljem käisin veel kinos filmi "Flight" vaatamas. See oli väga hea film, emotsionaalne ja natuke depressiivne, aga pani mõtlema ka. Muidugi ei saanud see ka halb olla, sest Denzel Washington oli peaosas.
Täna olin hääääästi laisk ja vaatasin paari sarja ja magasin mõnusalt kaua. Natukese aja pärast saan Kimberlyga kokku ja lähme vist Starbucksi. See koht on ikka kurjast, neelab mu raha nagu ma ei tea mida...
Veel pidin ära mainima, et kuna siin on väga palju muudest rahvustest inimesi, siis on siin enamik inimesed minust lühemad, aga ma pole selle mõttega endiselt harjunud. Eestis ma olin alati üks lühemaid inimesi, aga siin vaatan kõigile ülevalt alla. Isegi tööl seletasin kliendile, et ma kandsin sama riideeset ja see sobis mulle väga hästi, kuigi olen äärmiselt lühike ja kui ta mulle veidi küsiva näoga otsa vaatas (ta oli minust umbes peajagu lühem), siis lisasin kiiresti, et lühem, kui keskmine inimene. Ma olen siiski päris kindel, et kanadalaste keskmine pikkus on minust lühem... Pean nüüd endast ümber harjutama ja pigem rääkima hakkama, kui pikk ma olen :D
Comments