13. november
Laupäeval olin kaua tööl, nii et pühapäeval nautisin kaua magamist. Päeval midagi erilist vist ei teinudki, aga õhtul läksin oma elu esimest hokimängu vaatama. See on kindlasti Kanadas kõige populaarsem sport. Praegu aga on NHL-i (National Hockey League) lockout nagu oli NBA-l eelmine aasta, kõik fännid on äärmiselt löödud.
Muidu ma ei ole selle spordialaga väga kursis ehk siis samal ajal kui mu onupoja (22-aastane, lihtsalt pidin vajalikuks mainida, et tegemist oli ikka täiskasvanuga) mängu algust ootasin, siis kiirelt googeldasin, et ikka reeglitega kursis oleks ja nii (ega ma ausalt väga palju targemaks ei saanud). Kartsin, et tuleb vägivaldne mäng, sest telekast just üks päev nägin, kuidas kaks hokimängijat lihtsalt keset mängu kaklema hakkasid ja mitte keegi ei takistanud neid. Alguses ma mõtlesin, et midagi on valesti, aga hiljem Kimberly seletas, et see on õigetel mängudel lubatud. Derek (mu onuopeg) ütles, et see muudab mängu paremaks. Väidetavalt pidid mängijad sellest rohkem motivatsiooni saama. Igas võistkonnas on spetsiaalsed mängijad, kes ongi seal, et kakelda (minu meelest peaks nad kaaluma mõnda teist spordiala nagu poks). Õnneks mu onupoeg mängib oma võistkonnaga hobi korras ehk siis nende mängustiil on palju rahulikum ja vähem vägivaldne. Neil oli kõige jõhkram olukord kerge nügimine (ma hullemat poleks vist välja kannatanud ka). Ausalt öeldes eelistan siiski vaadata jalgpalli või korvpalli, aga eks sellel spordil on ka omad võlud.
Esmaspäeval vaatasin hoolikalt "Videvikku" (jah ma olen üks NENDEST tüdrukutest). Ma pean ju siiski uue filmi välja tulekuks valmis olema (see tuleb reedel). Ma pole vist kunagi oma raamatuid rohkem igatsenud kui praegu. Ma tahaks nii väga oma "Harry Pottereid" ja "Videviku" raamatuid lugeda... Õnneks hoiab mind veel kõik see šokolaad, mis mu ema saatis (oravakese ja Geisha kommid :) ) rõõmsana. Pidin seda küll teistega jagama, aga nojah, ütleme nii, et minu meelest piisab neile ühest kah!
Eile õhtul sain veel Kimberlyga kokku ja käisime alguses jälle Starbucksis. Rääkisime pikalt juttu ja arutlesime elu üle. Hiljem läksime veel Tim Hortonsisse, teise väga populaarsesse kohvikusse.
Mõtlesingi, et räägin sellest pikemalt. Nimelt siin jagunevad inimesed küllaltki selgelt kaheks: Tim Hortonsi armastajad ja Starbucksi fännid. Esimesed on kõik tavainimesed, kes armastavad head lihtsat kohvi, aga ei taha selle peale palju raha raisata. Teine grupp on need "peenemad" kohvigurmaanid, kellel on mõni erisoov, mida ainult Starbucks täita võib ja kes on nõus oma jookide eest rohkem raha välja käima. Nende kahte tüüpi inimeste vahel on isegi mingi vaen, Tim Hortonsi külastajad halvustavad teisi, et nad on peenutsejad ja need omakorda arvavad, et esimesed on neist kuidagi halvemad. Mina üritan kuskil seal neutraalsel alal olla, mulle meeldivad nad mõlemad ja kummaski on mul kindlad joogid, mida ostan.
Täna hommikul pidin vara ärkama, et 9ks tööle jõuda. Õnneks polnud pikk päev, aga see-eest pidin palju korda saatma seal...
Kui koju jõudsin jõin hästi palju teed ja nüüd üritan ennast ravida, sest mulle on mingi nohu ligi hiilinud. Mu vennad on ka natuke tõbised, võib-olla sain neilt mingi pisiku. Eks see ole üks väikeste lastega koos elamise riske. Veel üks sellega kaasnevaid "võlusid" on nendega pidev tegelemine. Näiteks praegu mu vend lihtsalt vaatab, kuidas ma kirjutan ja ootab, et ma lõpetaks, et ta LÕPUKS OMETI saaks mu telefoniga mängida. Poleks vist pidanud talle oma telefoni üldse tutvustama :D
Muidu ma ei ole selle spordialaga väga kursis ehk siis samal ajal kui mu onupoja (22-aastane, lihtsalt pidin vajalikuks mainida, et tegemist oli ikka täiskasvanuga) mängu algust ootasin, siis kiirelt googeldasin, et ikka reeglitega kursis oleks ja nii (ega ma ausalt väga palju targemaks ei saanud). Kartsin, et tuleb vägivaldne mäng, sest telekast just üks päev nägin, kuidas kaks hokimängijat lihtsalt keset mängu kaklema hakkasid ja mitte keegi ei takistanud neid. Alguses ma mõtlesin, et midagi on valesti, aga hiljem Kimberly seletas, et see on õigetel mängudel lubatud. Derek (mu onuopeg) ütles, et see muudab mängu paremaks. Väidetavalt pidid mängijad sellest rohkem motivatsiooni saama. Igas võistkonnas on spetsiaalsed mängijad, kes ongi seal, et kakelda (minu meelest peaks nad kaaluma mõnda teist spordiala nagu poks). Õnneks mu onupoeg mängib oma võistkonnaga hobi korras ehk siis nende mängustiil on palju rahulikum ja vähem vägivaldne. Neil oli kõige jõhkram olukord kerge nügimine (ma hullemat poleks vist välja kannatanud ka). Ausalt öeldes eelistan siiski vaadata jalgpalli või korvpalli, aga eks sellel spordil on ka omad võlud.
Esmaspäeval vaatasin hoolikalt "Videvikku" (jah ma olen üks NENDEST tüdrukutest). Ma pean ju siiski uue filmi välja tulekuks valmis olema (see tuleb reedel). Ma pole vist kunagi oma raamatuid rohkem igatsenud kui praegu. Ma tahaks nii väga oma "Harry Pottereid" ja "Videviku" raamatuid lugeda... Õnneks hoiab mind veel kõik see šokolaad, mis mu ema saatis (oravakese ja Geisha kommid :) ) rõõmsana. Pidin seda küll teistega jagama, aga nojah, ütleme nii, et minu meelest piisab neile ühest kah!
Eile õhtul sain veel Kimberlyga kokku ja käisime alguses jälle Starbucksis. Rääkisime pikalt juttu ja arutlesime elu üle. Hiljem läksime veel Tim Hortonsisse, teise väga populaarsesse kohvikusse.
Mõtlesingi, et räägin sellest pikemalt. Nimelt siin jagunevad inimesed küllaltki selgelt kaheks: Tim Hortonsi armastajad ja Starbucksi fännid. Esimesed on kõik tavainimesed, kes armastavad head lihtsat kohvi, aga ei taha selle peale palju raha raisata. Teine grupp on need "peenemad" kohvigurmaanid, kellel on mõni erisoov, mida ainult Starbucks täita võib ja kes on nõus oma jookide eest rohkem raha välja käima. Nende kahte tüüpi inimeste vahel on isegi mingi vaen, Tim Hortonsi külastajad halvustavad teisi, et nad on peenutsejad ja need omakorda arvavad, et esimesed on neist kuidagi halvemad. Mina üritan kuskil seal neutraalsel alal olla, mulle meeldivad nad mõlemad ja kummaski on mul kindlad joogid, mida ostan.
Täna hommikul pidin vara ärkama, et 9ks tööle jõuda. Õnneks polnud pikk päev, aga see-eest pidin palju korda saatma seal...
Kui koju jõudsin jõin hästi palju teed ja nüüd üritan ennast ravida, sest mulle on mingi nohu ligi hiilinud. Mu vennad on ka natuke tõbised, võib-olla sain neilt mingi pisiku. Eks see ole üks väikeste lastega koos elamise riske. Veel üks sellega kaasnevaid "võlusid" on nendega pidev tegelemine. Näiteks praegu mu vend lihtsalt vaatab, kuidas ma kirjutan ja ootab, et ma lõpetaks, et ta LÕPUKS OMETI saaks mu telefoniga mängida. Poleks vist pidanud talle oma telefoni üldse tutvustama :D
Comments