7. oktoober
Neljapäeva õhtul siis käisin Yummy Marketis. Jaaaaaaa sain kohukesi!!! Ma tean, et lubasin pilti teha, aga ma väga ei saa, sest ma üritan neid oma vendade eest varjata (jah, olen nii kade inimene, et ei taha nendega jagada). Igal juhul ma sain Karumsi kohukesi ja ma ostsin peaaegu 20 tükki. Muidu seal poes polnudki nii lahe, kui lootsin... Ostsin veel pelmeene, hapukoort, kohupiimakorbi ja leiba.
Reedel siis valmistasin venna üksinda kooliks ette, sest mu isa oli tööl ja tema naine ja mu teine vend olid pulmas. Õnneks läks kõik hästi ja tänu minule jõudis vist esimest korda õigeks ajaks bussi peale. Hiljem tulid kõik koju tagasi ja käisime korraks Tim Hortonsis (Kanada populaarseim kohvik) ja siis läksid mu isa ja tema naine pulmapeole. See tähendas siis, et oli aeg lapsehoidja Carmeni etteasteks. Et ma ikka terve õhtu vastu peaks, kutsusin Kimberly endale toeks, kes tõi omakorda endaga kaasa oma kaks väikest venda, oma isa ja tema naise. Tellisime pitsat, lapsed vaatasid filmi, meie rääkisime juttu ja kõik läks hästi, kuni mu väike vend Romik hakkas uniseks jääma. Ta tahtis juba magada, aga ta polnud kunagi ilma oma isa või emata magama jäänud. Ta oli siis ka nõus ainult minu süles olema (yayyy, ma meeldisin talle üks õhtu), sest ta teadis mind paremini kui teisi külalisi. Peale pikka aega karjumist ja nutmist, oli ta lihtsalt nii väsinud, et jäi ikkagi magama. Siis oli teise venna, Patito, kord magama jääda. Arvasin, et temaga läheb asi lihtsamalt, aga eiiiii. Ta hakkas küsima, et kus ta ema on ja miks ta vanemad veel kodus pole. Ma ütlesin, et küll nad tulevad, et sa mine magama ja järgmine kord kui silmad lahti teed, nad on juba siin. Ta ei tahtnud mind uskuda ja algul keeldus magamistuppa minemast. Lõpuks (ma ei tea, mis tema meelt muutis, aga mul on hea meel, et see toimus) oli ta nõus voodisse minema. Ma lugesin talle 3 unejuttu ning ta jäi magama. Me Kimberlyga läksime siis minu tuppa Grey Anatoomiat vaatama (salvrätikud läksid jälle käiku) kuni mu väga khm rõõmsas tujus isa tuli koju ja me saime magama jääda.
Hommikul oli Kimberlyl kell 6.40 äratus. Ta pani selle muidugi kinni ning jäi magama. See aga ei tähendanud, et mina uuesti magama oleks jäänud. 6.45 ma nügisin teda ja ütlesin talle, et ta peab tööle minema. Ta vaatas mind nagu imelikku ja ütles, et magab natuke veel. Ma ei tahtnud, et ta hiljaks jääks ehk siis panin laetule põlema, mis ta silmi pimestas, aga samaaegselt üles äratas. Siis pakkusin talle veel krõpsu, mis mu toas vedeles, selle peale ta vaatas mind ja hakkas naerma ja küsis, mis mul viga on. Ta ütles mulle, et kui tema oleks minu asemel, oleks ta rahulikult edasi maganud ja hiljem ainult ukse minu järel lukustanud. Ega ma muidu nii hea inimene pole, aga hilinemine mulle üldse ei meeldi, nii et olin nõus oma und selle nimel ohverdama, aga neid krõpse pakkusin talle vist suures unesegaduses.
Eile siis oli meie pere Thanksgiving dinner. Terve päeva vaaritasime köögis. Lisaks minu kartulisalatile ja šokolaadikoogile tegime veel kalkunit, riisi, kartulipüreed, värsket salatit, kartulivormi ja erinevaid kastmeid. Umbes tund enne külaliste saabumist hakkasin ma sättima. Mõtlesin siis endale lokid teha ja nagu mõned facebookist näinud on, siis tulid need küllaltki häst välja. Aga mida keegi ei tea, on see, et ma põletasin terve vasaku käe näpud selle kuradima koolutajaga ära! Ma olin nii ametis oma lokkidega, et selle asemel, et käepidemest haarata, võtsin kinni ülikuumast koolutaja osast. Uskuge mind, see oli põrguvalu lihtsalt! Peale seda mul polnud mingit tuju enam ringi askeldada, nii et võtsin külmkapist mingi jäätunud paki maisi ja istusin diivanile maha. Ma vabandasin ka kõigi eest, et andke andeks, et nii imelik oma jääpakiga olen, aga ma põletasin oma käe ära. Mingi hetk sain ilma jääpakita ka hakkama, aga kahvli ja noa hoidmisega oli ikka raskusi, nii et üritasin ainult kahvliga hakkama saada (ma ilmselt ei olnud väga graatsiline). Toidud olid väga head ja seltskond ka. Mehed jõid küllaltki palju viskit ja õlut, naised rohkem (jää-)veini. Pärast rääkisid kõik juttu pikalt ja me Derekiga (onupoeg) otsisime tegevust endale. Ainuke asi, mille peale tulime, oli tema rahakoti puhastamine (kui lame, eks). Umbes 11 ja 12 vahel läksid kõik koju ära ja jätsid meid suure hunniku mustade nõudega. Ma olin nii väsinud, et tulin kohe oma tuppa ja läksin magama (ebaviisakas jah, aga andke andeks, ma tõesti ei jaksanud enam koristada).
Täna hommikul siis panin äratus kella 10ks. Ja kell saab juba peaaegu 11 ja ma olen ikka ainus, kes on ärkvel, mis on väga suur ime. Tavaliselt oleks mu vend mind paar tundi tagasi äratama tulnud. Aga põhjus, miks ma täna äratuse panin, on see, et mul on täna tööintervjuu. Nüüd peangi selleks valmistuma. Loodan, et see läheb hästi :)
Reedel siis valmistasin venna üksinda kooliks ette, sest mu isa oli tööl ja tema naine ja mu teine vend olid pulmas. Õnneks läks kõik hästi ja tänu minule jõudis vist esimest korda õigeks ajaks bussi peale. Hiljem tulid kõik koju tagasi ja käisime korraks Tim Hortonsis (Kanada populaarseim kohvik) ja siis läksid mu isa ja tema naine pulmapeole. See tähendas siis, et oli aeg lapsehoidja Carmeni etteasteks. Et ma ikka terve õhtu vastu peaks, kutsusin Kimberly endale toeks, kes tõi omakorda endaga kaasa oma kaks väikest venda, oma isa ja tema naise. Tellisime pitsat, lapsed vaatasid filmi, meie rääkisime juttu ja kõik läks hästi, kuni mu väike vend Romik hakkas uniseks jääma. Ta tahtis juba magada, aga ta polnud kunagi ilma oma isa või emata magama jäänud. Ta oli siis ka nõus ainult minu süles olema (yayyy, ma meeldisin talle üks õhtu), sest ta teadis mind paremini kui teisi külalisi. Peale pikka aega karjumist ja nutmist, oli ta lihtsalt nii väsinud, et jäi ikkagi magama. Siis oli teise venna, Patito, kord magama jääda. Arvasin, et temaga läheb asi lihtsamalt, aga eiiiii. Ta hakkas küsima, et kus ta ema on ja miks ta vanemad veel kodus pole. Ma ütlesin, et küll nad tulevad, et sa mine magama ja järgmine kord kui silmad lahti teed, nad on juba siin. Ta ei tahtnud mind uskuda ja algul keeldus magamistuppa minemast. Lõpuks (ma ei tea, mis tema meelt muutis, aga mul on hea meel, et see toimus) oli ta nõus voodisse minema. Ma lugesin talle 3 unejuttu ning ta jäi magama. Me Kimberlyga läksime siis minu tuppa Grey Anatoomiat vaatama (salvrätikud läksid jälle käiku) kuni mu väga khm rõõmsas tujus isa tuli koju ja me saime magama jääda.
Hommikul oli Kimberlyl kell 6.40 äratus. Ta pani selle muidugi kinni ning jäi magama. See aga ei tähendanud, et mina uuesti magama oleks jäänud. 6.45 ma nügisin teda ja ütlesin talle, et ta peab tööle minema. Ta vaatas mind nagu imelikku ja ütles, et magab natuke veel. Ma ei tahtnud, et ta hiljaks jääks ehk siis panin laetule põlema, mis ta silmi pimestas, aga samaaegselt üles äratas. Siis pakkusin talle veel krõpsu, mis mu toas vedeles, selle peale ta vaatas mind ja hakkas naerma ja küsis, mis mul viga on. Ta ütles mulle, et kui tema oleks minu asemel, oleks ta rahulikult edasi maganud ja hiljem ainult ukse minu järel lukustanud. Ega ma muidu nii hea inimene pole, aga hilinemine mulle üldse ei meeldi, nii et olin nõus oma und selle nimel ohverdama, aga neid krõpse pakkusin talle vist suures unesegaduses.
Eile siis oli meie pere Thanksgiving dinner. Terve päeva vaaritasime köögis. Lisaks minu kartulisalatile ja šokolaadikoogile tegime veel kalkunit, riisi, kartulipüreed, värsket salatit, kartulivormi ja erinevaid kastmeid. Umbes tund enne külaliste saabumist hakkasin ma sättima. Mõtlesin siis endale lokid teha ja nagu mõned facebookist näinud on, siis tulid need küllaltki häst välja. Aga mida keegi ei tea, on see, et ma põletasin terve vasaku käe näpud selle kuradima koolutajaga ära! Ma olin nii ametis oma lokkidega, et selle asemel, et käepidemest haarata, võtsin kinni ülikuumast koolutaja osast. Uskuge mind, see oli põrguvalu lihtsalt! Peale seda mul polnud mingit tuju enam ringi askeldada, nii et võtsin külmkapist mingi jäätunud paki maisi ja istusin diivanile maha. Ma vabandasin ka kõigi eest, et andke andeks, et nii imelik oma jääpakiga olen, aga ma põletasin oma käe ära. Mingi hetk sain ilma jääpakita ka hakkama, aga kahvli ja noa hoidmisega oli ikka raskusi, nii et üritasin ainult kahvliga hakkama saada (ma ilmselt ei olnud väga graatsiline). Toidud olid väga head ja seltskond ka. Mehed jõid küllaltki palju viskit ja õlut, naised rohkem (jää-)veini. Pärast rääkisid kõik juttu pikalt ja me Derekiga (onupoeg) otsisime tegevust endale. Ainuke asi, mille peale tulime, oli tema rahakoti puhastamine (kui lame, eks). Umbes 11 ja 12 vahel läksid kõik koju ära ja jätsid meid suure hunniku mustade nõudega. Ma olin nii väsinud, et tulin kohe oma tuppa ja läksin magama (ebaviisakas jah, aga andke andeks, ma tõesti ei jaksanud enam koristada).
Täna hommikul siis panin äratus kella 10ks. Ja kell saab juba peaaegu 11 ja ma olen ikka ainus, kes on ärkvel, mis on väga suur ime. Tavaliselt oleks mu vend mind paar tundi tagasi äratama tulnud. Aga põhjus, miks ma täna äratuse panin, on see, et mul on täna tööintervjuu. Nüüd peangi selleks valmistuma. Loodan, et see läheb hästi :)
Comments