21. oktoober
Laupäev oli siis väga sündmusterohke päev algusest peale. Ma ärkasin selle peale, et mu isa tuli mu tuppa ja ulatas mulle telefoni. Ma olin täiesti unesegane, aga ta ütles: "The Body Shop". Ma olin neile varem oma CV viinud ja siis sain kohe aru, mis asjus nad helistavad ja tahtsin hästi puhanud ja ärkvel kõlada, nii et köhatasin umbes 3 korda ja võtsin lõpuks vastu. Nad kutsusid mind intervjuule pühapäeval kell 9.45 (parim kellaaeg, eks), aga ma olin muidugi nõus ja selle üle oli väga hea meel. Ma edasi enam magada ei saanud, läksin juba millegipärast allakorrusele ja umbes tunni aja pärast tuleb mu isa uuesti telefoniga ja ütleb seekord: "Garage". Selle peale ma väga emotsioone ei näidanud, sest mul oli nendega intervjuu täpselt 2 nädalat varem, ehk siis olin lootuse kaotanud. Aga minu üllatuseks, nad helistasid, et mulle teatada, et ma olen tööle võetud! Ma olin lihtsalt nii õnnelik! Nii hea tunne ikka, et vähemalt nüüd loksus kõik enam vähem paika.
Peale suuri uudiseid mõtlesin, et oleks siis viimane aega oma pangakonto siin avada ja läksime panka. Mu isa teadis kohe, keda seal küsida, sest käib seal päris tihti. Pangatöötaja siis tuli ja rääkis meiega nagu vana sõber ja kui kabinetis pikemalt rääkisime, siis tuli välja, et ta kasvas üles Eestis! Milline üllatus. Ta küll ei oska eesti keelt, sest oli rohkem vene kogukonnas, aga ikkagi! Nii tore oli rääkida kellegagi, kes Eestist rohkem teadis (tavaliselt pole keegi sellest riigist kuulnudki...). Muuhulgas rääkis ta oma isast, kes on jalgpallitreener ja kes on ka Mart Poomiga töötanud. Selle peale ma muidugi hüüatasin: "Mart Poom! Ta on ju täitsa kuulsus." Ta küsis siis, et ka ma isiklikult tean teda. Ma vastasin üllatunult, et muidugi mitte, terve Eesti teab teda, ta on üks suurimaid spordikangelasi ja teda võib tihti ka reklaamides näha. Selle üle oli tal küll hea meel ja ta lubas isale ka kindlasti edasi rääkida. Muidugi oli ta väga abivalmis ja saime konto mulle sisse seatud. Nüüd pean ootama veel millal õige pangakaart postiga kohale tuleb.
Õhtupoole siis hakkasin vaikselt sättima, et sõbra sünnipäevale minna. Ma pidin Kimberlyt ootama, kes ühel õhtusöögil oli. Nagu ma varem juba kartsin, siis see venis suhteliselt pikaks, nii et pidin peaaegu kella 11ni ootama. Kui kohale jõudsime, siis laulsid enamik külalisi karaoket ja meie otsustasime rahulikumasse tuppa minna, kus lihtsalt sõpradega juttu ajasime. Pakuti ka väikseid kooke, mis olid kõik mõne superkangelase kujuga (näiteks Spiderman, Wolverine, Captain America, Thor, Hulk jne). Kuna mul oli hommikul ees tööintervjuu ja Kimberly oli üliväsinud, siis kauaks ei jäänud ja suundusime suure massiga korraga kodu poole.
Hommikul polnud ärkamine just kõige kergem, kuigi magatud tundide arvu üle poleks pidanud kurtma. Muidugi algusin uimerdasin ringi ja sõin ja järsku avastasin, et pean 5 minuti pärast kodust väljuma, muidu jään bussist maha (ma polnud riides ja asjad polnud koos). Jooksin pool teed bussipeatusesse (ja nende jaoks, kes mind hästi teavad, on see täielik ime, sest tavaliselt ma kategooriliselt keeldun bussile jooksmast) ning õnneks jõudsin õigeks ajaks kohale.
Intervjuu siis oli jälle grupiintervjuu ja see oli vabas formaadis, et kui küsimusi küsiti, siis võis see vastata, kellel midagi öelda oli. Tundsin ennast peale intervjuud päris hästi ja loodan, et kuulen neilt häid uudiseid (plaan on siis kahes kohas töötada).
Kui koju tulin, polnud palju aega raisata, pidime onu juurde lõuna-/õhtusöögile minema, sest tema naise vend tuli Kuubast külla. Enne aga pidin poes käima, et oma kapile tööl lukk osta (ma ostsin sellise nagu filmides Ameerika koolides on, siukse keeratava). Tunnen ennast nüüd väga tähtsalt :)
Kui onu juurde jõudsime, siis pidasin umbes pool tundi vastu ja kuulasin reisimuljeid, aga siis andsin alla ja tegin väikse uinaku magamistoas, kärast eemal. Paar tundi hiljem polnud keegi ikka veel söönud, sest kalkun ikka küpses (need tavaliselt peavad umbes 5-6 tundi ahjus olema). Aga õnneks siis kui elutuppa tagasi jõudsin, siis just kutsutigi sööma (mul on kuues meel söömise peale ilmselgelt).
Kuna mu onunaise terve pere on muusikud, siis nad tegid väikse etteaste. Mu onunaine mängis kitarri ja laulis, tema vend mängis bassi ja nende isa mängis akordionit. Esimesed paar lugu mängisid mu 5- ja 7-aastased onupojad löökpille (ja väga hästi ka veel, ilmselt paremini kui mina seda teeks).
Nii mõnus õhkkond oli terve õhtu. Kõik kuubalased on nii sõbralikud ja hästi rõõmsameelsed, nende seltskonnas on alati hea olla. Lisaks kõlas muidugi ka õige Kuuba muusika.
Peale suuri uudiseid mõtlesin, et oleks siis viimane aega oma pangakonto siin avada ja läksime panka. Mu isa teadis kohe, keda seal küsida, sest käib seal päris tihti. Pangatöötaja siis tuli ja rääkis meiega nagu vana sõber ja kui kabinetis pikemalt rääkisime, siis tuli välja, et ta kasvas üles Eestis! Milline üllatus. Ta küll ei oska eesti keelt, sest oli rohkem vene kogukonnas, aga ikkagi! Nii tore oli rääkida kellegagi, kes Eestist rohkem teadis (tavaliselt pole keegi sellest riigist kuulnudki...). Muuhulgas rääkis ta oma isast, kes on jalgpallitreener ja kes on ka Mart Poomiga töötanud. Selle peale ma muidugi hüüatasin: "Mart Poom! Ta on ju täitsa kuulsus." Ta küsis siis, et ka ma isiklikult tean teda. Ma vastasin üllatunult, et muidugi mitte, terve Eesti teab teda, ta on üks suurimaid spordikangelasi ja teda võib tihti ka reklaamides näha. Selle üle oli tal küll hea meel ja ta lubas isale ka kindlasti edasi rääkida. Muidugi oli ta väga abivalmis ja saime konto mulle sisse seatud. Nüüd pean ootama veel millal õige pangakaart postiga kohale tuleb.
Õhtupoole siis hakkasin vaikselt sättima, et sõbra sünnipäevale minna. Ma pidin Kimberlyt ootama, kes ühel õhtusöögil oli. Nagu ma varem juba kartsin, siis see venis suhteliselt pikaks, nii et pidin peaaegu kella 11ni ootama. Kui kohale jõudsime, siis laulsid enamik külalisi karaoket ja meie otsustasime rahulikumasse tuppa minna, kus lihtsalt sõpradega juttu ajasime. Pakuti ka väikseid kooke, mis olid kõik mõne superkangelase kujuga (näiteks Spiderman, Wolverine, Captain America, Thor, Hulk jne). Kuna mul oli hommikul ees tööintervjuu ja Kimberly oli üliväsinud, siis kauaks ei jäänud ja suundusime suure massiga korraga kodu poole.
Hommikul polnud ärkamine just kõige kergem, kuigi magatud tundide arvu üle poleks pidanud kurtma. Muidugi algusin uimerdasin ringi ja sõin ja järsku avastasin, et pean 5 minuti pärast kodust väljuma, muidu jään bussist maha (ma polnud riides ja asjad polnud koos). Jooksin pool teed bussipeatusesse (ja nende jaoks, kes mind hästi teavad, on see täielik ime, sest tavaliselt ma kategooriliselt keeldun bussile jooksmast) ning õnneks jõudsin õigeks ajaks kohale.
Intervjuu siis oli jälle grupiintervjuu ja see oli vabas formaadis, et kui küsimusi küsiti, siis võis see vastata, kellel midagi öelda oli. Tundsin ennast peale intervjuud päris hästi ja loodan, et kuulen neilt häid uudiseid (plaan on siis kahes kohas töötada).
Kui koju tulin, polnud palju aega raisata, pidime onu juurde lõuna-/õhtusöögile minema, sest tema naise vend tuli Kuubast külla. Enne aga pidin poes käima, et oma kapile tööl lukk osta (ma ostsin sellise nagu filmides Ameerika koolides on, siukse keeratava). Tunnen ennast nüüd väga tähtsalt :)
Kui onu juurde jõudsime, siis pidasin umbes pool tundi vastu ja kuulasin reisimuljeid, aga siis andsin alla ja tegin väikse uinaku magamistoas, kärast eemal. Paar tundi hiljem polnud keegi ikka veel söönud, sest kalkun ikka küpses (need tavaliselt peavad umbes 5-6 tundi ahjus olema). Aga õnneks siis kui elutuppa tagasi jõudsin, siis just kutsutigi sööma (mul on kuues meel söömise peale ilmselgelt).
Kuna mu onunaise terve pere on muusikud, siis nad tegid väikse etteaste. Mu onunaine mängis kitarri ja laulis, tema vend mängis bassi ja nende isa mängis akordionit. Esimesed paar lugu mängisid mu 5- ja 7-aastased onupojad löökpille (ja väga hästi ka veel, ilmselt paremini kui mina seda teeks).
Nii mõnus õhkkond oli terve õhtu. Kõik kuubalased on nii sõbralikud ja hästi rõõmsameelsed, nende seltskonnas on alati hea olla. Lisaks kõlas muidugi ka õige Kuuba muusika.
Comments