19. oktoober

(Pealkiri on suur vale, kell sai just 12 ehk siis kuupäev on 20).

Neljapäeva päeval midagi erilist ei toimunud, koristasin ainult enda tuba, sest ma ei suutnud siin suures segaduses enam elada. Mul pole kõiki väikseid vidinaid ikka kuhugi ära panna, nii et paljud asjad on siiani lihtsalt laua peal, nii et korras toast võin vaid unistada.

Õhtupoole üritasin oma vennale õpetada, kuidas kirjutada tähte m. Alguses tegi ta punktiiride järgi seda tähte, pärast pidi iseseisvalt tegema. Ja võiks arvata, et tegemist pole keerulise ülesandega, aga ausalt, me istusime pool tundi seal laua taga ja selle ajaga ei suutnud ta veel ühtegi vähegi m-i sarnast tähte moodustada. Kes mind vähegi teab, siis oli arvata, et selleks ajaks oli mu kannatus katkemas ja mu vend oli ka juba väga rahutu ja tahtis hoopis mängida. Ta ema õnneks teatas just siis, et õhtusöök on valmis. Niisiis pääsesin sellest üllatavalt tüütust ja raskest ülesandest. Ma loodan, et 10 aasta pärast saab lastele tabletiga teadmisi sisse sööta...

Hiljem läksin kesklinna, et Kimberlyga kokku saada. Plaan oli minna tema sõbra juurde "Scandalit" vaatama (see on üks ülipõnev sari, võimatu pooleli jätta). Kui linna jõudsin, siis käisin veel paaris poes, et aega parajaks teha ja avastasin, et siin on suur erinevus suhtumises viimasel minutil sisenevate klientide vastu. Eestis pannakse varakult uksed kinni või seisab sul vastas suur turvamees, kes enam kedagi sisse ei lase. Siin aga nägin veel minut enne sulgemist inimesi riietusruumi riideid proovima minemas ja kõik müüjad suhtusid sellesse väga mõistlikult, keegi polnud vihane ega midagi (erinevalt minust, kui ma Eestis poes töötasin).

Natukese aja pärast läksin siis Kimi ootama ja ta tuli Starbucksi sisse naerdes, mille järgi sain aru, et ta tegi midagi lolli või midagi, mille peale ma ütlen: "Wow, what were you thinking?". Ta teatas, et kuigi ta tavaliselt pargib auto sinna lähedale, sest tema kool on seal samas, siis just täna, kui sajab ladinal vihma, parkis ta auto 10 minuti tee kaugusele. Uskumatu lihtsalt. Õnneks mul polnud veel vihmast kõrini, sest see oli aasta esimene õige vihm (pluss ma polnud juukseid sirgendanud ehk siis polnud väga soengu pärast vaja muretseda) ning tõmbasime sallid pähe endale ja läksime läbi lompide auto juurde.

Enne kui Anthony (Kimi ja Alexi sõber) juurde jõudsime, käisime kiirelt Tim Hortonsist läbi, kust ostsin chocolate chunk küpsise (mis pole pooltki nii hea, kui triple chocolate cookie) ja Kim ostis teed ning parkisime tema maja ette ja nautisime oma sööki/jooki. Me muidu pole nii imelikud, aga lihtsalt Anthony ja veel üks meie sõbranna polnud üldse kohalegi jõudnud, nii et pidime ootama natuke (töötavad inimesed on ikka nii tüütud).

Päris varsti saime siis oma sarja vaatama hakata, aga enne veel tutvustasime Kimberlyle sarja "The Mindy Project", mida me kõik olime just vaatama hakanud ja mis on lihtsalt haigelt naljakas! Peaosas on "The Office'ist" tuntud india päritolu näitleja Mindy Kaling. Seda peavad lihtsalt kõik vaatama. Kohustuslik.

"Scandal" oli ka väga põnev ja me kõik ootame, et saaks kiiresti järgmisi osi vaadata. Muidu vaataksime järgmine nädal neid, aga Anthony läheb USA-sse paariks nädalaks, nii et peame kõik ennast võõrutama sellest sarjast... Läheb raskeks.

Kui lahkusime, siis Kimberly sundis mind jälle esimesena välja minema, et kontrollida, ega pesukarusid väljas pole. Muidugi jälle ei olnud. Mul ikka ei vea nendega. Hommikul teatas Kimberly, et tema kodu juures oli neid täpselt 2 ja ta istus oma autos umbes pool tundi oodates, et nad ära läheksid ja kartis juba, et peab autos magama. See on ikka nii ebaaus, et tema neid nägi...

Täna, reedel, käisime ühe tüdruku sünnipäeva tähistamas heas mehhiko restoranis. Ma sõin enchiladasid (lihatükkide, ubade ja muude lisanditega, nagu tomat ja juust, täidetud maisitortilla, mis on ahjus üle küpsetatud ja kaetud terava kastmega), millega väga rahule jäin, aga kõht siiani täis. Jõin oma esimese kokteili ka siin (mango mimosa), mis oli mõnusalt magus ja tuletas suve meelde. Pärast läksime veel kohvi jooma (ma jõin ikka oma GTL-i) ja saime väga palju naerda igasugu mälestusi jagades.

Hiljem tõi üks sõber meid koju ja ma vaatasin oma vendadega veel "Toy Storyt". Kindlasti üks parimaid laste- või perefilme, mida näinud olen. 

Enne rääkisin ka poodidest ja mõtlesin, et mainin selle ka ära, et mulle meeldib siinne toodete tagastamissüsteem. Enamik poed annavad sulle ka raha tagasi, kui tood ostu tagasi samas olekus, nagu see oli ostes, mitte ainult ei lase sul seda vahetada millegi muu vastu. Minu meelest on see väga mõistlik, sest mõnikord tõesti pole mul mingit soovi sellest teatud poest enam midagi osta ja olen lihtsalt sunnitud mõne suvalise asja võtma, et kindel summa täis saada...