11. oktoober
Üleeile siis peale suurt lehtede riisumist (tahan ka näidata, et teen siin ikka midagi kasulikku) kandideerisin veel ühele töökohale netis. Vahetult enne seda, kui Kim mind peale võttis, sain sealt poest kõne ja mind kutsuti järgmiseks hommikuks intervjuule.
Läksime siis kella 7.20ks umbes kinno, enda meelest 10 minutit enne filmi algust. Kassas aga saime teada, et film algas tegelikult kell 7 ja järgmine on 9.50. Kuna Kimberly vaatas filmiaegu, siis sain uhkusega öelda, et see polnud minu süü :) Kuna Cynthia ja Kim olid näljased, siis käisime hoopis söömas ja kiirelt Starbucksist läbi (muidugi minu palvel) ja läksime Kimi juurde, sest ta elab kino lähedal. Seal kuulasime uusi Taylor Swifti lugusid (ühes on natuke dubstepi ka!), vaatasime natuke filmi "Four Brothers" (vaadake kõik) ja mängisime kassidega. Kuna Kanadas ei anta sul kinos kindlaid kohti, siis läksime varakult kohale, et parimad istekohad saada. Pidime küll kaua treilereid vahtima, aga saime parimad kohad saalis. Veel enne filmi algust ilmus ekraanile mingi mäng, mille peale kõik väga elevile läksid. See seisnes siis selles, et küsiti erinevaid küsimusi seoses filmide või näitlejatega ja kõik saalis olijad said oma telefonis seda kaasa mängida. Näiteks 1 küsimus oli, et täida lüngad näitlejate nimedega, kes mängisid "Ocean's Elevenis". Aitasin siis Cynthiat (Kimberly ei leidnud oma iPodi kotist üles) ja ta sai kokkuvõttes kolmanda koha. Võitja sai endale tasuta joogi. Kim ütles, et eelmine kord võitis tema ja sai hoopis tasuta pileti (filmi võis ise valida). Siis küll kirusin Apple'it oma aeglase transportimise pärast (oleks tahtnud oma iPhone'il ka kaasa mängida).
Film ise ("Pitch Perfect") oli AMAZING. Nii naljakas ja oli ka palju laulmist (mis tegi asja 100 korda lahedamaks). Soovitan siis kõigile.
Hiljem viisime Cynthia koju ja me läksime Kimi juurde. Vaatasime veel "How I Met Your Motheri" viimast osa (jõudsime ühisele arvamusele, et see polnud nende parim osa just, aga naljakas ikka) ja jäime magama.
Hommikupoole ärkasin mitu korda üles, sest Kimberly kassid ronisid mu otsas ja näksisid mu lõuga. See vist oli siiski hea asi, sest mul oli vaja oma intervjuuks valmistuda.
Enne vestlust mõtlesin, et huvitav, mis õudusi minuga nüüd korda saadetakse, aga tegelikult oli mul vaid 10-minutiline vestlus poe juhatajaga. Ta oli äärmiselt tore ja andis väga positiivset tagasisidet. Ütles, et reedeni toimuvad intervjuud ja pärast seda teeb oma otsuse ja annab mulle teada. Nii loodan, et saan selle koha!
Pärast läks asi ikka päris käest ära. Käisime väga paljudes poodides ja kulutasime kindlasti liiga palju raha. Pesupoes La Senza nägime kassas tasudes ka silti "Help Wanted", nii et jätsin sinna ka oma CV. Üldiselt sain siiski palju vajalikke ja ilusaid asju. Nüüd peaks ainult leidma põhjuse, miks neid kanda (jah, ma muidu käin ringi nagu kaltsakas).
Hiljem käisime korraks surnuaias ja ühe sõbra juures. Kuna tuju polnud just laes, siis otsustasime ennast lohutada söögiga ja saime kokku paari Kimi sõbraga. Kuna üks tema tuttavatest on Liibanonist pärit, siis sõime nende rahvustoitu. Ma tellisin Vaziri (kana- ja loomalihakebab ja riis), mis oli väga hea: palju erinevaid maitseid ja liha mahlakas.
Täna midagi väga põnevat ei toimunudki, aga kell kuueks läksime arsti juurde, sest mu väiksem vend pidi üldisele kontrollile minema. Alguses ehmatasin ära, sest see arstikabinet asus kuskil india väikeste poodidega ühes hoones, aga sees oli kõik tavaline. Pidime küllaltki kaua ootama, aga läbivaatus käis ise kiiresti. Mu venda taheti kaaluda, aga kuna ta üksinda ei tahtnud minna, siis läks mu isa naine kaalule koos Romikuga ja hiljem üksinda, et poisi kaal arvutada. Pidin arsti arvutustehtega aitama, sest tema meelest 169.5 - 135 = 24.5. Ei tahtnud, et mu vennale alakaal ka diagnoositaks ehk siis parandasin arsti. Hiljem ta kiitis seda, et Patito (vanem vend, aga minust ikka noorem, haha) oskab juba mitut keelt ja teatas uhkelt, et nendel, kes oskavad mitut keelt, ei tule hiljem Alzheimerit. Pidin kahjuks lisama, et tean omast kogemusest, et alati see nii pole. Üldsegi mõtlen praegu, et Alzheimer on vist geneetiline haigus, nii et õpi nii palju keeli, kui tahad, kui su geenides see on, siis pole sellest ka enam mingit kasu. Mu isa muidugi rääkis selle arstiga ka, et kas ta saaks mind ka oma patsiendiks võtta. See oli rõõmsalt nõus, aga kuna mulle ta väga ei meeldinud, siis ma üritan mitte haigeks jääda ja arstidest üldse eemale hoida.
Tagasiteel läksime veel hiina restorani. Nende söök on ikka parim ja seda on alati nii palju ka. Kõht küll valutab praegu, aga see oli seda väärt! Kimberly ka helistas vahepeal, sest pidime sõbra juures ühte sarja vaatama, aga ma siiski jäin sööma (nii minulik, eks). Nüüd söön magustoiduks veel neid suurepäraseid pehmeid küpsiseid (mmmmmm).
Mida siin olles märganud olen ja mida Sandraga täna arutasin oli ka, et siin kõik inimesed on äärmiselt kiindunud oma telefonidesse. Need on neil kogu aeg käes ja pidev sõnumite saatmine toimub ka. Just naersime, et meil küll poleks kunagi nii palju kellelegi rääkida, et ei saa käsi isegi telefonist lahti tõmmata. See tegelikult võib küllaltki tüütu olla, sest kui ma kellegagi kokku saan, siis selleks, et suhelda, mitte vaadata tunde, kuidas keegi telefonis midagi toksib.
Küsisin Kimberlylt ka eile, et kas tal mõni sõber puhtalt kanadalane ka on ja ta ütles, et talle küll ükski meelde ei tule. Naljakas mõelda ikka, kui paljusid kultuure siin koos on. Kui istusime seitsmekesti eile restoranis, siis 3 olid latiino ja millegi muu segu, 1 Arubalt (või mõni teine saar Kariibi meres), 1 Liibanonist, 1 Indiast ja 1 Sri Lankalt. Eestis ei kujutaks seda ettegi...
Läksime siis kella 7.20ks umbes kinno, enda meelest 10 minutit enne filmi algust. Kassas aga saime teada, et film algas tegelikult kell 7 ja järgmine on 9.50. Kuna Kimberly vaatas filmiaegu, siis sain uhkusega öelda, et see polnud minu süü :) Kuna Cynthia ja Kim olid näljased, siis käisime hoopis söömas ja kiirelt Starbucksist läbi (muidugi minu palvel) ja läksime Kimi juurde, sest ta elab kino lähedal. Seal kuulasime uusi Taylor Swifti lugusid (ühes on natuke dubstepi ka!), vaatasime natuke filmi "Four Brothers" (vaadake kõik) ja mängisime kassidega. Kuna Kanadas ei anta sul kinos kindlaid kohti, siis läksime varakult kohale, et parimad istekohad saada. Pidime küll kaua treilereid vahtima, aga saime parimad kohad saalis. Veel enne filmi algust ilmus ekraanile mingi mäng, mille peale kõik väga elevile läksid. See seisnes siis selles, et küsiti erinevaid küsimusi seoses filmide või näitlejatega ja kõik saalis olijad said oma telefonis seda kaasa mängida. Näiteks 1 küsimus oli, et täida lüngad näitlejate nimedega, kes mängisid "Ocean's Elevenis". Aitasin siis Cynthiat (Kimberly ei leidnud oma iPodi kotist üles) ja ta sai kokkuvõttes kolmanda koha. Võitja sai endale tasuta joogi. Kim ütles, et eelmine kord võitis tema ja sai hoopis tasuta pileti (filmi võis ise valida). Siis küll kirusin Apple'it oma aeglase transportimise pärast (oleks tahtnud oma iPhone'il ka kaasa mängida).
Film ise ("Pitch Perfect") oli AMAZING. Nii naljakas ja oli ka palju laulmist (mis tegi asja 100 korda lahedamaks). Soovitan siis kõigile.
Hiljem viisime Cynthia koju ja me läksime Kimi juurde. Vaatasime veel "How I Met Your Motheri" viimast osa (jõudsime ühisele arvamusele, et see polnud nende parim osa just, aga naljakas ikka) ja jäime magama.
Hommikupoole ärkasin mitu korda üles, sest Kimberly kassid ronisid mu otsas ja näksisid mu lõuga. See vist oli siiski hea asi, sest mul oli vaja oma intervjuuks valmistuda.
Enne vestlust mõtlesin, et huvitav, mis õudusi minuga nüüd korda saadetakse, aga tegelikult oli mul vaid 10-minutiline vestlus poe juhatajaga. Ta oli äärmiselt tore ja andis väga positiivset tagasisidet. Ütles, et reedeni toimuvad intervjuud ja pärast seda teeb oma otsuse ja annab mulle teada. Nii loodan, et saan selle koha!
Pärast läks asi ikka päris käest ära. Käisime väga paljudes poodides ja kulutasime kindlasti liiga palju raha. Pesupoes La Senza nägime kassas tasudes ka silti "Help Wanted", nii et jätsin sinna ka oma CV. Üldiselt sain siiski palju vajalikke ja ilusaid asju. Nüüd peaks ainult leidma põhjuse, miks neid kanda (jah, ma muidu käin ringi nagu kaltsakas).
Hiljem käisime korraks surnuaias ja ühe sõbra juures. Kuna tuju polnud just laes, siis otsustasime ennast lohutada söögiga ja saime kokku paari Kimi sõbraga. Kuna üks tema tuttavatest on Liibanonist pärit, siis sõime nende rahvustoitu. Ma tellisin Vaziri (kana- ja loomalihakebab ja riis), mis oli väga hea: palju erinevaid maitseid ja liha mahlakas.
Täna midagi väga põnevat ei toimunudki, aga kell kuueks läksime arsti juurde, sest mu väiksem vend pidi üldisele kontrollile minema. Alguses ehmatasin ära, sest see arstikabinet asus kuskil india väikeste poodidega ühes hoones, aga sees oli kõik tavaline. Pidime küllaltki kaua ootama, aga läbivaatus käis ise kiiresti. Mu venda taheti kaaluda, aga kuna ta üksinda ei tahtnud minna, siis läks mu isa naine kaalule koos Romikuga ja hiljem üksinda, et poisi kaal arvutada. Pidin arsti arvutustehtega aitama, sest tema meelest 169.5 - 135 = 24.5. Ei tahtnud, et mu vennale alakaal ka diagnoositaks ehk siis parandasin arsti. Hiljem ta kiitis seda, et Patito (vanem vend, aga minust ikka noorem, haha) oskab juba mitut keelt ja teatas uhkelt, et nendel, kes oskavad mitut keelt, ei tule hiljem Alzheimerit. Pidin kahjuks lisama, et tean omast kogemusest, et alati see nii pole. Üldsegi mõtlen praegu, et Alzheimer on vist geneetiline haigus, nii et õpi nii palju keeli, kui tahad, kui su geenides see on, siis pole sellest ka enam mingit kasu. Mu isa muidugi rääkis selle arstiga ka, et kas ta saaks mind ka oma patsiendiks võtta. See oli rõõmsalt nõus, aga kuna mulle ta väga ei meeldinud, siis ma üritan mitte haigeks jääda ja arstidest üldse eemale hoida.
Tagasiteel läksime veel hiina restorani. Nende söök on ikka parim ja seda on alati nii palju ka. Kõht küll valutab praegu, aga see oli seda väärt! Kimberly ka helistas vahepeal, sest pidime sõbra juures ühte sarja vaatama, aga ma siiski jäin sööma (nii minulik, eks). Nüüd söön magustoiduks veel neid suurepäraseid pehmeid küpsiseid (mmmmmm).
Mida siin olles märganud olen ja mida Sandraga täna arutasin oli ka, et siin kõik inimesed on äärmiselt kiindunud oma telefonidesse. Need on neil kogu aeg käes ja pidev sõnumite saatmine toimub ka. Just naersime, et meil küll poleks kunagi nii palju kellelegi rääkida, et ei saa käsi isegi telefonist lahti tõmmata. See tegelikult võib küllaltki tüütu olla, sest kui ma kellegagi kokku saan, siis selleks, et suhelda, mitte vaadata tunde, kuidas keegi telefonis midagi toksib.
Küsisin Kimberlylt ka eile, et kas tal mõni sõber puhtalt kanadalane ka on ja ta ütles, et talle küll ükski meelde ei tule. Naljakas mõelda ikka, kui paljusid kultuure siin koos on. Kui istusime seitsmekesti eile restoranis, siis 3 olid latiino ja millegi muu segu, 1 Arubalt (või mõni teine saar Kariibi meres), 1 Liibanonist, 1 Indiast ja 1 Sri Lankalt. Eestis ei kujutaks seda ettegi...
Comments
RACCOOOOOOONS:D