29. september
Neljapäeval olin vist kella neljani õhtul öösärgis ja vaatasin sarju ja lihtsalt olin ülimalt laisk. Õhtupoole avaldasin soovi poodi minna, sest vajasin oma kiirnuudleid (te ei kujuta ette kui palju erinevaid sorte siin neid on! Ja kui keegi veel ei tea, siis kiirnuudlite firmadel on äärmiselt suur erinevus kvaliteedis). Isa ütles, et enne peab ta minema mu venna Patito (4 ja poole aastane) kooli üldkoosolekule ja kutsus mind ka kaasa. Ma tundsin täitsa huvi selle vastu, millised siinsed koolid on, nii et läksin.
Niisiis jõudsime nende kooli terve perega: mu isa, tema naine, mu kaks venda ja mina. Mõtlesin, et äkki see on nii imelik, et terve suure perega kohale lähme, sest olen harjunud sellega, kuidas Eestis kohal käiakse (hea kui ükski vanem kohale jõuab), aga me polnud kaugeltki ainsad, kes terve väikse külaga tuli. Lapsed oli kõigil kaasas ja suurel enamusel ka mõlemad vanemad kohal. Kõigepealt oli kogunemine võimlas, kus tutvustati üritust ja üks igav naine pidas loengu. Enne seda kui kõik vanemad oma laste klassidesse saadeti, loeti ka koos palvet (tegemist on katoliikliku kooliga).
Siis läksid juba kõik eraldi ruumidesse, meie läksime JK klassi (ei, JK ei ole siin just kidding, vaid junior kindergarten). Seal seletas õpetaja, mis nad see aasta teevad ja tutvustas klassi. Minu vend siis on alles esimest aastat koolis ja õpib kõike inglise keeles. Järgmisest aastast alates, kui ta senior kindergartenisse läheb, siis hakkab terve õpe prantsuse keeles. See on selle konkreetse kooli eripära. Ma arvan, et see on suurepärane võimalus tema jaoks, sest kuigi igas koolis Kanadas õpetatakse prantsuse keelt, siis enamik inimesi seda Torontos ikkagi rääkida ei oska (umbes samamoodi, nagu Eestis on vene keelega). Mu vend räägib kodus hispaania ja inglise (minuga enamasti) keelt ja varsti siis koolis prantsuse keelt. Kadedaks teeb, kui suureks saab, pean ka kiiresti ikka prantsuse keele ära õppima.
Pärast kooli läksime lõpuks kiirustades toidupoodi ja ostsime umbes triljon asja, sest järgmine päev oli oodata külalisi ja õhtul korraldas mu isa juhitud assotsiatsioon (The Association of Ecuadorians in Ontario) konverentsi, kus pakuti suupisteid. Sain ka oma kiirnuudlid kätte (nii õnnelik!).
Eile tulid meile külalised ehk pidin oma toa ära koristama, aitama oma vendi hoida jms. See vähemalt tähendas, et saime palju häid sööke (veiseliha, riis, läätsed, salat, praetud banaanid jne). Kuna õhtul ootas veel ees Ecuadori turismi konverents, siis pidime samal ajal ka selleks valmistuma. Minu isa tundes, teadsin, et kõik on jäetud mitte viimasele minutile, vaid viimasele sekundile. Ja ennäe, mul oli õigus. Ma aitasin mingeid tekste tõlkida, presentatsiooni kokku panna ja asju tassida. Teel kesklinna võtsime kuskilt veel projektori ja käisime kiirelt poest läbi, nii et jõudsime kohale täpselt õigeks ajaks. Aga see on trikikas: see polnud hea uudis. Kuna me pidime üles panema veel suure ekraani, ühendama arvuti ja projektori, paigutama laiali toolid, lõikama/valmistama suupisted ja joogid, siis meil polnud just eriti aega... Isegi kui juba konverents algas, siis mina ikka lõikusin juuste ja vorste :D Preemiaks lubasin endale väikse topsi jääveini (mis oli üllatavalt hea, kuigi mulle tavaline vein üldse ei meeldi) ning varajase lahkumise, et Kimberlyga kokku saada.
Läksin siis subwayga Kimberly kodu lähedale ja ta võttis mu peale, et tema juurde minna. Ta sättis ennast valmis ja rääkis ühe sõbraga, kes kutsus meid ühte pubisse. Kuna Kimberly polnud väga ammu väljas käinud, ei tahtnud ta roolis olla ja ta sõber tuli meile järgi. Kimberly hoiatas ette, et see pubi pole otseselt siuke "noortekas", aga et inimesed on toredad ja hinnad talutavad. Kui kohale jõudsime, sain aru, et mul on kaasas ainult ID-kaart, aga teadsin, et sellega võib probleeme tulla, oleks pidanud passi kaasa võtma. Õnneks turvamees oli mõistev ja lasi mu sisse. Kohe läksime baarileti äärde ja mu esimene mure: siin joovad kõik õlut, aga mulle see üldse ei maitse... Ja nagu minu soovi peale oli hiljuti sinna müügile ilmunud Somersby siider. Ma olin nii õnnelik! See on väga haruldane, et siin siidrit leidus üldse. Kim ja tema 3 sõpra vaatasid alguses seda jooki väga umbusklikult, aga kui kõik ühe lonksu olid võtnud, ütlesid, et nad ei saa aru, miks nad üldse seda õlle joovad :D
Vahepeal mängis band, mis polnudki väga jube. Natuke isegi tantsisime, aga peamiselt lihtsalt istusime ja rääkisime juttu. Umbes pool kaks hakkasid kõik kiiresti jooma ja kella vaatama. Ma ei saanud aru, mis toimub, kuni Kim ütles, et last call tuleb kell 2. Ehk siis kõik ostsid endale viimaseid jooke. Me mõtlesime ka, mis edasi teha. Üks tuttav ütles, et kuskil toimub mingi majapidu, aga me väga ei viitsinud minna, nii et meid viidi Kimi juurde ära.
Hommikul ärkasin selle peale, et Kimi üks kass Nemo hammustab mu lõuga ja teine kass Daffy magab mu kõhu peal. Õnneks varsti nad liikusid Kimberly peale üle, nii et sain natuke edasi magada. Kui ärkasime, siis tahtsime kohe süüa. Kuna ma eile pakkusin välja, et võiks hommikul Taco Belli minna, sest ma pole siiani veel sinna sattunud, siis võtsime kohe suuna sinnapoole.
Ma olen siiamaani õnnelik lihtsalt nende suurepäraste tacode pärast, mis seal saime! Nii hea.
Edasi küsis Kim, kas ma pean kohe koju minema ja kuna mul kiiret polnud, siis pakkus, et ma läheks temaga kaasa kuhugi. Ta oli väga salapärane ja ütles, et see on kuskil väljas ja sinna peab veidi kõndima. Sõitsime kuhugi elamurajooni (nägi välja umbes nagu Viimsi) ja alustasime kõndimist metsa äärest väiksel rajal. Tee oli küllaltki järsk ja ma muretsesin juba, kuidas ma alla saan oma kingadega. Õnneks jõudsime umbes 5 minuti pärast kuskile lagendikule ja natuke maad edasi avanes meile suurepärane vaade Ontario järvele. See oli nii ilus. Istusime pingile ja lihtsalt vaatasime ringi. Nägime hästi ilusat erksinist lindu ja lihtsalt hingasime mõnusat värsket õhku sisse. Kaua ei saanud olla, sest mu vanaema läheb täna mu tädile Halifaxi külla ning pidime koju kiirustama, et hüvasti jätta.
Nüüd pean ka selle sissekande lõpetama, sest ta läheb varsti lennujaama.
Niisiis jõudsime nende kooli terve perega: mu isa, tema naine, mu kaks venda ja mina. Mõtlesin, et äkki see on nii imelik, et terve suure perega kohale lähme, sest olen harjunud sellega, kuidas Eestis kohal käiakse (hea kui ükski vanem kohale jõuab), aga me polnud kaugeltki ainsad, kes terve väikse külaga tuli. Lapsed oli kõigil kaasas ja suurel enamusel ka mõlemad vanemad kohal. Kõigepealt oli kogunemine võimlas, kus tutvustati üritust ja üks igav naine pidas loengu. Enne seda kui kõik vanemad oma laste klassidesse saadeti, loeti ka koos palvet (tegemist on katoliikliku kooliga).
Siis läksid juba kõik eraldi ruumidesse, meie läksime JK klassi (ei, JK ei ole siin just kidding, vaid junior kindergarten). Seal seletas õpetaja, mis nad see aasta teevad ja tutvustas klassi. Minu vend siis on alles esimest aastat koolis ja õpib kõike inglise keeles. Järgmisest aastast alates, kui ta senior kindergartenisse läheb, siis hakkab terve õpe prantsuse keeles. See on selle konkreetse kooli eripära. Ma arvan, et see on suurepärane võimalus tema jaoks, sest kuigi igas koolis Kanadas õpetatakse prantsuse keelt, siis enamik inimesi seda Torontos ikkagi rääkida ei oska (umbes samamoodi, nagu Eestis on vene keelega). Mu vend räägib kodus hispaania ja inglise (minuga enamasti) keelt ja varsti siis koolis prantsuse keelt. Kadedaks teeb, kui suureks saab, pean ka kiiresti ikka prantsuse keele ära õppima.
Pärast kooli läksime lõpuks kiirustades toidupoodi ja ostsime umbes triljon asja, sest järgmine päev oli oodata külalisi ja õhtul korraldas mu isa juhitud assotsiatsioon (The Association of Ecuadorians in Ontario) konverentsi, kus pakuti suupisteid. Sain ka oma kiirnuudlid kätte (nii õnnelik!).
Eile tulid meile külalised ehk pidin oma toa ära koristama, aitama oma vendi hoida jms. See vähemalt tähendas, et saime palju häid sööke (veiseliha, riis, läätsed, salat, praetud banaanid jne). Kuna õhtul ootas veel ees Ecuadori turismi konverents, siis pidime samal ajal ka selleks valmistuma. Minu isa tundes, teadsin, et kõik on jäetud mitte viimasele minutile, vaid viimasele sekundile. Ja ennäe, mul oli õigus. Ma aitasin mingeid tekste tõlkida, presentatsiooni kokku panna ja asju tassida. Teel kesklinna võtsime kuskilt veel projektori ja käisime kiirelt poest läbi, nii et jõudsime kohale täpselt õigeks ajaks. Aga see on trikikas: see polnud hea uudis. Kuna me pidime üles panema veel suure ekraani, ühendama arvuti ja projektori, paigutama laiali toolid, lõikama/valmistama suupisted ja joogid, siis meil polnud just eriti aega... Isegi kui juba konverents algas, siis mina ikka lõikusin juuste ja vorste :D Preemiaks lubasin endale väikse topsi jääveini (mis oli üllatavalt hea, kuigi mulle tavaline vein üldse ei meeldi) ning varajase lahkumise, et Kimberlyga kokku saada.
Läksin siis subwayga Kimberly kodu lähedale ja ta võttis mu peale, et tema juurde minna. Ta sättis ennast valmis ja rääkis ühe sõbraga, kes kutsus meid ühte pubisse. Kuna Kimberly polnud väga ammu väljas käinud, ei tahtnud ta roolis olla ja ta sõber tuli meile järgi. Kimberly hoiatas ette, et see pubi pole otseselt siuke "noortekas", aga et inimesed on toredad ja hinnad talutavad. Kui kohale jõudsime, sain aru, et mul on kaasas ainult ID-kaart, aga teadsin, et sellega võib probleeme tulla, oleks pidanud passi kaasa võtma. Õnneks turvamees oli mõistev ja lasi mu sisse. Kohe läksime baarileti äärde ja mu esimene mure: siin joovad kõik õlut, aga mulle see üldse ei maitse... Ja nagu minu soovi peale oli hiljuti sinna müügile ilmunud Somersby siider. Ma olin nii õnnelik! See on väga haruldane, et siin siidrit leidus üldse. Kim ja tema 3 sõpra vaatasid alguses seda jooki väga umbusklikult, aga kui kõik ühe lonksu olid võtnud, ütlesid, et nad ei saa aru, miks nad üldse seda õlle joovad :D
Vahepeal mängis band, mis polnudki väga jube. Natuke isegi tantsisime, aga peamiselt lihtsalt istusime ja rääkisime juttu. Umbes pool kaks hakkasid kõik kiiresti jooma ja kella vaatama. Ma ei saanud aru, mis toimub, kuni Kim ütles, et last call tuleb kell 2. Ehk siis kõik ostsid endale viimaseid jooke. Me mõtlesime ka, mis edasi teha. Üks tuttav ütles, et kuskil toimub mingi majapidu, aga me väga ei viitsinud minna, nii et meid viidi Kimi juurde ära.
Hommikul ärkasin selle peale, et Kimi üks kass Nemo hammustab mu lõuga ja teine kass Daffy magab mu kõhu peal. Õnneks varsti nad liikusid Kimberly peale üle, nii et sain natuke edasi magada. Kui ärkasime, siis tahtsime kohe süüa. Kuna ma eile pakkusin välja, et võiks hommikul Taco Belli minna, sest ma pole siiani veel sinna sattunud, siis võtsime kohe suuna sinnapoole.
Ma olen siiamaani õnnelik lihtsalt nende suurepäraste tacode pärast, mis seal saime! Nii hea.
Edasi küsis Kim, kas ma pean kohe koju minema ja kuna mul kiiret polnud, siis pakkus, et ma läheks temaga kaasa kuhugi. Ta oli väga salapärane ja ütles, et see on kuskil väljas ja sinna peab veidi kõndima. Sõitsime kuhugi elamurajooni (nägi välja umbes nagu Viimsi) ja alustasime kõndimist metsa äärest väiksel rajal. Tee oli küllaltki järsk ja ma muretsesin juba, kuidas ma alla saan oma kingadega. Õnneks jõudsime umbes 5 minuti pärast kuskile lagendikule ja natuke maad edasi avanes meile suurepärane vaade Ontario järvele. See oli nii ilus. Istusime pingile ja lihtsalt vaatasime ringi. Nägime hästi ilusat erksinist lindu ja lihtsalt hingasime mõnusat värsket õhku sisse. Kaua ei saanud olla, sest mu vanaema läheb täna mu tädile Halifaxi külla ning pidime koju kiirustama, et hüvasti jätta.
Nüüd pean ka selle sissekande lõpetama, sest ta läheb varsti lennujaama.
Comments