18. september
Oeh. Reis oli ikka väga pikk ja väsitav, aga juhtus ka palju põnevat.(Selle lause normaalseks trükkimiseks jamasin ming 15 minutit, et klaviatuur eestikeelseks saada).
Hommikul sõitsime lennujaama ja kui olime emaga juba peaaegu kohal, siis Natali helistas, et kus ma olen umbes sellise häälega, et kas ma olen sisse maganud või on ta minust väga valesti aru saanud :D Temaga koos oli seal veel Mann. Muidu oleks ilmselt väga emotsionaalne hüvastijätt tulnud, aga meil oli pagasiga mingid hullud jamad (pidin lisakohvri eest maksma ja oli mingi arusaamatus), nii et ma olin liiga närvis, et päris nutma hakata. Õnneks :D
Esimesel lennul oli mul kõige parem uni, sest oli alles varahommik, aga see lend kestis täpselt 20 minutit, mis tähendas, et eriti magada ma ei jõudnud. Helsingi lennujaamas mõtlesin, et ostan raamatu, sest mul polnud ühtegi kaasa võtta kodust. Poes nägin esimesena raamatut "Fifty Shades of Grey". Muidugi ostsin selle, sest olen tahtnud seda mingi terve igavik juba lugeda. Aga kes vähegi sellest raamatust midagi teab, siis see on pehmelt öeldes veidi erootilise sisuga :D No ja siis ülejäänud 4 tundi lugesin seda ja samal ajal üritasin kõigi teiste eest raamatukaant varjata, et nad mind imelikult ei vaataks, et seda nii avalikus kohas loen :D Ja üldse iga sellise haigema koha peal ma hakkasin punastama, nii et ma võisin ikka päris naljakas välja näha :D
Teine lend oli Helsingist New Yorki. See oli muidu üliigav (vaatasin filmi ja lugesin oma raamatut), kuni järsku nägin, et keegi kukkus vahekäigus pikali. Stjuardessid kohe jooksid kohale ja üritasid aidata. Ma mõtlesin automaatselt, et keegi sai südameataki ja nüüd hakatakse teda elustama. Sellele aitas kaasa ka see, et üle lennuki küsiti, kas keegi reisijatest on arst. 3 naist jooksid selle peale kohale. Natukese aja pärast aga pidin selle olukorra dramaatilisuses pettuma. Üks naine oli lihtsalt kas minestanud või kukkunud ja oma nina väga tugevasti ära löönud. Päris luumurd vist polnud, aga nina oli sinine küll. Igal juhul selle üle on siiski hea meel, et midagi hullemat ei juhtunud. Peale umbes 8 tundi lendamist jõudsime lõpuks New Yorki. Nägin hästi kaugelt ka The Empire State Buildingut. See oli lihtsalt super kogemus. Nii väga tahaks minna Manhattanile! Juba maandusime siis JFKs ja ootasin väljumist peale tüütut lendu, kui kapten teatab, et vabandame, aga keegi anonüümne helistaja väitis, et meie lennufirma ühe lennuki pardal on mingi ohtlik ese. Me pidime paigal olema ja ootama, et lennuk üle kontrollitaks. Ma arvasin, et käib kiire kontroll, aga oi näe, jälle eksisin. Keegi sisse ei tulnud, aga ülejäänud lennuk otsiti vist äärmiselt hoolikalt läbi, sest me ootasime in the middle of nowhere TUND AEGA. Kui lõpuks liikuma saime nägin kuidas umbes 10 politsei- ja paar kiirabiautot meist eemale sõitis.
JFKs esimese asjana ma peaaegu jooksin Starbucksi. Võtsin sealt oma GTLi (Grande Iced Tazo Green Tea Lemonade) ja nautisin :) Parim jook mu elus vist. Siis mõtlesin, et lähen ostan süüa, aga enne kui sain üldse menüüd uurima hakata, vaatasin, et kuidagi tuttav inimene on minu ees järjekorras. Kohe tuli meelde, et see vist on Alexi (Kimberly-mu onutütar-poisi) parima sõbra Jaspreeti näoga. Ma polnud temaga tegelikult kunagi kohtunud, aga ma olin temast paari pilti näinud. Mõtlesin siis, et las ta ostab oma asja ära ja siis ma küsin talt, mis ta nimi on. Hull plaan valmis, käisin korraks ajakirja ostmas ja kui tagasi läksin, oli ta kadunud. Vaatasin igal pool gate'i ümber ringi, aga teda polnud kusagil. Siis lõpuks andsin alla ja läksin niisama passima ja ajakirja lugema. Mingi hetk kutsuti mind värava juurde (ma arvasin muidugi kohe, et mulle öeldakse, et midagi on valesti, tegelikult anti lihtsalt uus pardakaart, sest vahetasin lennufirmat) ja kui tagasi oma kohale tulin, avastasin, et see tüüp oli mu selja taga. Tal olid kõrvaklapid peas, aga ilmselgelt ma ei hoolinud :D Kui ma küsisin, mis ta nimi on, siis ta oli mega ehmunud, aga ütles ikka Jaspreet :D Ma siis teatasin, et ma olen Kimberly's cousin Carmen (tegelt unustasin enda nime öelda ja siis ta küsis seda mingi 5 minuti pärast ja siis mul oli mark, et oma nime isegi ei maininud). Mis kokkusattumus ikka. Arvasin, et näen JFKs mõnda kuulsust (sellepärast ostsin veel uue kohvri ka, et ikka ilus välja näha), aga nägin hoopis uut sõpra :) Siis rääkisime ülikaua ja mõtlesime, et helistame Kimberlyle ka. Ta oli ülišokis ja pärast lihtsalt naeris :D Lennukis istusime koos ja vaatasime ilusat öist Manhattanit. Pärast otsustasime The Avengerseid vaadata (minu jaoks kolmas kord juba).
Väljudes leppisime kokku, et ta ootab mind ära, sest ma pidin tööloa kätte saama. Dokumendi kontrollis läks kiiresti ja sealt saadeti mind immigratsiooni. Muidugi tuli täpselt enne mind sinna 40 töölist El Salvadorist, kes samuti tööluba kätte tahtsid saada (awesome!!!!!). Ootasin reaalselt 45 minutit järjekorras kuni lõpuks üks töötajatest kutsus kõik need inimesed ühest grupist kõrvale ja lasi teised ette. Nägin, et üks ametnik (tegelikult kuulivestiga macho mees) on eriti range ja päris kaua küsitleb inimesi. Ma sattusin ka tema juurde. Mul polnud küll midagi karta, aga närv oli ikka sees... Ta siis küsis paar küsimust, aga siis, kui aru sai, et oskan normaalselt inglise keelt, läks palju sõbralikumaks. Küsis, palju mul raha on ja siis ma pakkusin, et näitan oma väljaprinditud kontojääki (olin hästi ettevalmistunud tänu oma ema suurele researchile), aga ta vastas, et ah ükskõik, lihtsalt ütle. Siis ma rahunesin ka maha juba :D Tervisekindlustust tahtis ikkagi näha ja kui vaatas seda, siis teatas, et aga ma ju ei oska seda keelt lugeda :D Ma ütlesin, et aga pealkiri on inglise keeles, sellest peaks piisama :D Ta vaatas kuupäevad ka ära ja siis naeris, et vahet pole, muu pole oluline. Lõpus printis mu tööloa välja ja siis luges mulle sealt ette, et this permit doesn't support jobs like erotic massages jne (no umbes midagi sellist, mõni amet veelgi hullem) ja selle peale vastasin: "There goes my job..." :D Ta ka hakkas hullult naerma ja kiitis mu nalja. Hea tunne oli, et suutsin tõsise ametniku ka naerma panna :D Siis peale umbes tund aega ootamist ja tegelemist, sain oma kohvritele järgi minna. Ma arvasin, et Jaspreet on ammu koju läinud, aga kui välja jõudsin ootas ta mind koos terve mu perega :) Kõik olid nii armsad ja kohe tegid mingi sada pilti (ma olin ülikaunis peale 22 tundi reisimist).
Täna hommikul mängisin oma vendadega, kes on ülinummid :) Hiljem käisime poes ja ostsin endale palju asju, mis puudu olid. Mu tuba oli ka muutunud peale eelmist suve. Väikse voodi asemele oli tekkinud suur (ikka täiega lai, suurem kui voodi, mis mul Eestis on) ja kummut mu riiete jaoks ja no suur telekas on ikka siin. Nüüd pean veel asjad lahti pakkima (mis võtab umbes triljon aastat aega). Ülehomme lähen läpakat otsima ja reedel (kuna tahan vist iPhone 5te) kutsus Jaspreet mind koos nendega järjekorda seisma. Nad pidid eelmisel õhtul kell 11 juba järjekorda minema!!!! Hullud. Ma veel vaatan seda asja. Nii hull Apple'i fänn vist ka pole :D
Nüüd lähen olen suur õde edasi :)
Hommikul sõitsime lennujaama ja kui olime emaga juba peaaegu kohal, siis Natali helistas, et kus ma olen umbes sellise häälega, et kas ma olen sisse maganud või on ta minust väga valesti aru saanud :D Temaga koos oli seal veel Mann. Muidu oleks ilmselt väga emotsionaalne hüvastijätt tulnud, aga meil oli pagasiga mingid hullud jamad (pidin lisakohvri eest maksma ja oli mingi arusaamatus), nii et ma olin liiga närvis, et päris nutma hakata. Õnneks :D
Esimesel lennul oli mul kõige parem uni, sest oli alles varahommik, aga see lend kestis täpselt 20 minutit, mis tähendas, et eriti magada ma ei jõudnud. Helsingi lennujaamas mõtlesin, et ostan raamatu, sest mul polnud ühtegi kaasa võtta kodust. Poes nägin esimesena raamatut "Fifty Shades of Grey". Muidugi ostsin selle, sest olen tahtnud seda mingi terve igavik juba lugeda. Aga kes vähegi sellest raamatust midagi teab, siis see on pehmelt öeldes veidi erootilise sisuga :D No ja siis ülejäänud 4 tundi lugesin seda ja samal ajal üritasin kõigi teiste eest raamatukaant varjata, et nad mind imelikult ei vaataks, et seda nii avalikus kohas loen :D Ja üldse iga sellise haigema koha peal ma hakkasin punastama, nii et ma võisin ikka päris naljakas välja näha :D
Teine lend oli Helsingist New Yorki. See oli muidu üliigav (vaatasin filmi ja lugesin oma raamatut), kuni järsku nägin, et keegi kukkus vahekäigus pikali. Stjuardessid kohe jooksid kohale ja üritasid aidata. Ma mõtlesin automaatselt, et keegi sai südameataki ja nüüd hakatakse teda elustama. Sellele aitas kaasa ka see, et üle lennuki küsiti, kas keegi reisijatest on arst. 3 naist jooksid selle peale kohale. Natukese aja pärast aga pidin selle olukorra dramaatilisuses pettuma. Üks naine oli lihtsalt kas minestanud või kukkunud ja oma nina väga tugevasti ära löönud. Päris luumurd vist polnud, aga nina oli sinine küll. Igal juhul selle üle on siiski hea meel, et midagi hullemat ei juhtunud. Peale umbes 8 tundi lendamist jõudsime lõpuks New Yorki. Nägin hästi kaugelt ka The Empire State Buildingut. See oli lihtsalt super kogemus. Nii väga tahaks minna Manhattanile! Juba maandusime siis JFKs ja ootasin väljumist peale tüütut lendu, kui kapten teatab, et vabandame, aga keegi anonüümne helistaja väitis, et meie lennufirma ühe lennuki pardal on mingi ohtlik ese. Me pidime paigal olema ja ootama, et lennuk üle kontrollitaks. Ma arvasin, et käib kiire kontroll, aga oi näe, jälle eksisin. Keegi sisse ei tulnud, aga ülejäänud lennuk otsiti vist äärmiselt hoolikalt läbi, sest me ootasime in the middle of nowhere TUND AEGA. Kui lõpuks liikuma saime nägin kuidas umbes 10 politsei- ja paar kiirabiautot meist eemale sõitis.
JFKs esimese asjana ma peaaegu jooksin Starbucksi. Võtsin sealt oma GTLi (Grande Iced Tazo Green Tea Lemonade) ja nautisin :) Parim jook mu elus vist. Siis mõtlesin, et lähen ostan süüa, aga enne kui sain üldse menüüd uurima hakata, vaatasin, et kuidagi tuttav inimene on minu ees järjekorras. Kohe tuli meelde, et see vist on Alexi (Kimberly-mu onutütar-poisi) parima sõbra Jaspreeti näoga. Ma polnud temaga tegelikult kunagi kohtunud, aga ma olin temast paari pilti näinud. Mõtlesin siis, et las ta ostab oma asja ära ja siis ma küsin talt, mis ta nimi on. Hull plaan valmis, käisin korraks ajakirja ostmas ja kui tagasi läksin, oli ta kadunud. Vaatasin igal pool gate'i ümber ringi, aga teda polnud kusagil. Siis lõpuks andsin alla ja läksin niisama passima ja ajakirja lugema. Mingi hetk kutsuti mind värava juurde (ma arvasin muidugi kohe, et mulle öeldakse, et midagi on valesti, tegelikult anti lihtsalt uus pardakaart, sest vahetasin lennufirmat) ja kui tagasi oma kohale tulin, avastasin, et see tüüp oli mu selja taga. Tal olid kõrvaklapid peas, aga ilmselgelt ma ei hoolinud :D Kui ma küsisin, mis ta nimi on, siis ta oli mega ehmunud, aga ütles ikka Jaspreet :D Ma siis teatasin, et ma olen Kimberly's cousin Carmen (tegelt unustasin enda nime öelda ja siis ta küsis seda mingi 5 minuti pärast ja siis mul oli mark, et oma nime isegi ei maininud). Mis kokkusattumus ikka. Arvasin, et näen JFKs mõnda kuulsust (sellepärast ostsin veel uue kohvri ka, et ikka ilus välja näha), aga nägin hoopis uut sõpra :) Siis rääkisime ülikaua ja mõtlesime, et helistame Kimberlyle ka. Ta oli ülišokis ja pärast lihtsalt naeris :D Lennukis istusime koos ja vaatasime ilusat öist Manhattanit. Pärast otsustasime The Avengerseid vaadata (minu jaoks kolmas kord juba).
Väljudes leppisime kokku, et ta ootab mind ära, sest ma pidin tööloa kätte saama. Dokumendi kontrollis läks kiiresti ja sealt saadeti mind immigratsiooni. Muidugi tuli täpselt enne mind sinna 40 töölist El Salvadorist, kes samuti tööluba kätte tahtsid saada (awesome!!!!!). Ootasin reaalselt 45 minutit järjekorras kuni lõpuks üks töötajatest kutsus kõik need inimesed ühest grupist kõrvale ja lasi teised ette. Nägin, et üks ametnik (tegelikult kuulivestiga macho mees) on eriti range ja päris kaua küsitleb inimesi. Ma sattusin ka tema juurde. Mul polnud küll midagi karta, aga närv oli ikka sees... Ta siis küsis paar küsimust, aga siis, kui aru sai, et oskan normaalselt inglise keelt, läks palju sõbralikumaks. Küsis, palju mul raha on ja siis ma pakkusin, et näitan oma väljaprinditud kontojääki (olin hästi ettevalmistunud tänu oma ema suurele researchile), aga ta vastas, et ah ükskõik, lihtsalt ütle. Siis ma rahunesin ka maha juba :D Tervisekindlustust tahtis ikkagi näha ja kui vaatas seda, siis teatas, et aga ma ju ei oska seda keelt lugeda :D Ma ütlesin, et aga pealkiri on inglise keeles, sellest peaks piisama :D Ta vaatas kuupäevad ka ära ja siis naeris, et vahet pole, muu pole oluline. Lõpus printis mu tööloa välja ja siis luges mulle sealt ette, et this permit doesn't support jobs like erotic massages jne (no umbes midagi sellist, mõni amet veelgi hullem) ja selle peale vastasin: "There goes my job..." :D Ta ka hakkas hullult naerma ja kiitis mu nalja. Hea tunne oli, et suutsin tõsise ametniku ka naerma panna :D Siis peale umbes tund aega ootamist ja tegelemist, sain oma kohvritele järgi minna. Ma arvasin, et Jaspreet on ammu koju läinud, aga kui välja jõudsin ootas ta mind koos terve mu perega :) Kõik olid nii armsad ja kohe tegid mingi sada pilti (ma olin ülikaunis peale 22 tundi reisimist).
Täna hommikul mängisin oma vendadega, kes on ülinummid :) Hiljem käisime poes ja ostsin endale palju asju, mis puudu olid. Mu tuba oli ka muutunud peale eelmist suve. Väikse voodi asemele oli tekkinud suur (ikka täiega lai, suurem kui voodi, mis mul Eestis on) ja kummut mu riiete jaoks ja no suur telekas on ikka siin. Nüüd pean veel asjad lahti pakkima (mis võtab umbes triljon aastat aega). Ülehomme lähen läpakat otsima ja reedel (kuna tahan vist iPhone 5te) kutsus Jaspreet mind koos nendega järjekorda seisma. Nad pidid eelmisel õhtul kell 11 juba järjekorda minema!!!! Hullud. Ma veel vaatan seda asja. Nii hull Apple'i fänn vist ka pole :D
Nüüd lähen olen suur õde edasi :)
Comments
Kirjuta siis hästi tihti, onju! ja edu! :)
Erika: Oled alati oodatud ja hüppa kindlasti!